Ma kirjutaks oma tänasest ja eilsest, mis olid minu jaoks erilised, nagu iga teinegi päev, kuid kõigest ei pea ju alati rääkima, eks. Hakkan harjutama seda vaikimisstiili tasapisi. Ma olen tähele pannud, et räägin oma päeva suht detailideni ära, mis on kind of mõttetu ju. Endast räägin ka liigselt. Nüüdest enam ei räägi!
Räägiks parem headest asjadest, mille olulisust ja tähtsust ma alati mägrata ei suuda. Mu noorem õde. Iga õhtu, kui ma elutoas arvutis olen ja Triin parasjagu magama hakkab sättima, filosofeerib ta saja asja kallal. Päris suvaliste ja tühiste asjade üle. Ma ausõna ei jõua ta juttu ära kuulata. See vana pudrupada ei jää siis ka vait, kui ma suht karmilt lajatan, et ma ei viitsi teda kuulata. Nüüd, järele mõeldes, on see päris naljakas. Just need asjad, mida ta küsib. Totralt ajuvabad. Ta soovid ja unistused jms on nii utopistlikud. Just like me kunagi :/ Nüüd ta arvab ennast olevat psühholoog :D Üritab lahendada oma sõbrannade probleeme. Vähemalt tunneb ennast tähtsana. Väga oluline on tunda ennast vajatuna... Kui keegi sind ei vaja oled vajamatu ehk üleliigne, ebaoluline? Ju vist :S
Pretty fucked up situation. Osad inimesed muutuvad külmemaks ja ükskõiksemaks, teised jälle hoolivaks. Kui ei suudeta sellega leppida ollakse õnnelik ja kurb üheaegselt. Elu muudab bitchiks? Hell no! Muidu oleksid kõik bitchid. Kõigil on raske.
Umbisikuliselt on ka tore rääkida. Vähemalt ei kõla "mina", "mul", "minu", "ma" all the effing time.
Ei ütle, et hakkan õppima, sest võin tahta seda tegema hakata, aga tavaliselt mökutan ja laisklen.

Auf Wiedersehen!