Päev Keidiga. Sai hulga lollitatud ja tagasi algkooli mindud. Lapsikus ja kõik muu tore. Kolme filmi vaatasime. Selline "oeh" tunne tuli. Siiamaani on. Nagu vihma sajaks vms.
Koguaeg on olnud midagi hästi head ja kui üks hetk saad aru, et tegelikult see polnud nii. Et kõik oli feik. Et siiras on kahepalgeline ja isekas. :/ Keegi ei saa aru, mida ma mõtlen. Kindel laks!
Homme näeb Liisat! :)

"Armastus on alati püsiv ja kena. Ei ole kunagi armukade. Armastus ei ole iialgi ennast täis. Ta ei ole kunagi jõhker ega isekas. Ta ei ründa ega ole vihakandev."
("A walk to remember"-ist)