Üksi, üksi, üksi

Veits vajamatu inimese tunne on. Faaaaak! Laura võiks ruttu tagasi jõuda. Tegelt aitaks emme tagasitulek ka palju. Artur ajab mu hulluks :D Sõnade ja lausete tüütav kordamine nagu oleks kasett katki läinud jne. Võiks hakata raamatuid lugema. xD Vähemalt ei logeleks päev läbi.
Poleks arvanudki, et otsustamine nii raske võib olla. Isa tahab, lausa nõuab, et ma Audentesesse lähen. Kui isa nihverdab mu sisse on head küljed seal olles need inimesed, kes Tallinnas elavad. Hulga kalleid sõpru. Ja judo (L). Aga... hmm. Kui mina saan sinna, siis keegi teine, kes juba on arvestanud Audentesega, ei saa. LIFE SUCKS. Tahaks emaga rääkida. Igatsen juba teda. Isegi Triinu igatsen. Pole teda kuu aega näinud. Igatsus teeb head üksteisega läbisaamisel, aga igatseda pole hea!
Täiesti ausad ja hoolivad inimesed elus läbi ei löö. Sitt lugu küll. Tuleb suhtumist muuta.