My sunshine, where are you?

Ma tahan sõbralikke inimesi enda ümber. Kohe hästipalju sõbralikke. Selliste ilmadega on masendav üksi olla. Samas peaksin juba harjunud olema, et peaaegu kõik mu sõbrad on kaugel ja enamus ajast pean veetma iseenda seltskonnas. Õnneks on olemas väikesed inimesed :) Neil on alati minu jaoks aega. Nad ei mossita minuga. Nad annavad mulle tähelepanu, mis mujalt puudu jääb. Aga see minu jagamine vanemate vahel... Ma tõesti ei jõua ega suuda nii. Oleksin pigem ema juures, aga ma ei saa ju isa ka üksi jätta. Eriti praegu, kui tal rasked ajad on. So damn complicated! Ja kool? Oeh. Mida vanemaks saad, seda rohkem probleeme on.
Mulle ei meeldi, et ma nii pessimistlikult kõike võtan. Nii. Positiivne, positiivne, positiivne.. Jea, homme saab matemaatikat teha. Okei, proovin veel. Homme näeb Bettit. Almost. Varsti on kooliga kõik. Ma peaks vist poodlema minema või midagi. :/ See aitab alati. Lähen naudin ilma ja ELAMIST!