Kaks ja pool aastat Rootsis. Inimene harjub kiiresti. Tunne nagu polekski mujal elanud. Ajalugu on uni. Eelmine suvi oleks see kergemeelne yhiskond mu endale saanud. Ma olin nagu nemad. Ma olin liiga naiivne. Suures osas tänu Eestile. Vöib olla on see vale, aga mulle tundub et eestlased on siiramad. Selle teise sugupoolega saab päriselt ka söber olla Eestis. Ma pöhiliselt söber olingi. Ja see on hea. Parem kui see, mis siin. Mis ma ikka kurdan. Las need teised olla nagu tahavad. Mina pean öppima öel olema.
Mulle meeldib siin tegelikult. Teenin imehästi, enamus perest on siin, mu armastus on siin. Isegi rootsi keel on meeldima hakanud. Märtsi löpus on keeleöpingutega yhel pool. Kujutate ette, et siin saab umbes 3000 krooni kuus öppimise eest? Muretu elu. Peaaegu... Ma pole elus sellist yksindust tundnud kui siin ja köige haigem, et ma pole ju yksi. Vahepeal on väga hea, aga siis möni teine kord selline kurbusehetk, et ei oska ära olla. Ja igavus... Uhh.
Ma ikka väga kinni omadega. Tuleb see kirjutamis tuhin tagasi saada. Seniks aga... ärge mind ära unustage.
