Spliti rannapeo kohad.
Spliti rand ja peokohad.Minu Horvaatia aeg on otsas. Igatsen seda meeletult. Vihikusse kirjutasin juba 16 lehekülge oma seiklustest ja nüüd oleks aeg siia ka mingi ülevaade panna.
14. juulil algas minu trip. Läksin sinna õe, tema mehe Kinzu ja 3-aastase tütre Mannuga. Esimesed päeval jõudsime Tšehhi, kus veetsime öö hotellis. Hommikul sain elu parima kohvi. Tavaliselt ma seda saasta ei joo, aga seal oli see imeliselt maitsev. Tšehhi oli päris odav (Y).
15. juulil läksime Triestesse (Itaalias) ja käisime seal umbes pooleteist tundi shoppamas, sest seal on odavad riided. Sain 2 imelist kleiti. Edasi sõitsime mööda mereäärt Sloveeniasse. Olekisn tahtnud kohe merre hüpata ja pärast lõunamaalaste kõrvale visata ja päikest võtta. Kahjuks pidime minema kämpingut otsima. Selle leidmise ja üles panemisega läks nii palju aega, et jõudsime alles õhtul merre, mis oli täielik supp. Soe ühesõnaga.
Järgmisel päeval (16. juulil) jõudsime Horvaatiasse ja põrutasime kohe Krk'i saarele, kuhu viis metsikult vinge sild. Kõik oli nii ilus, aga ma oleks tahtnud seda kõike oma käega katsuda ja mitte põsk vastu autoklaasi jõllata. Järjekordne päev möödus normaalset kämpingut otsides. Muide see, et oma telk kuskile kämpingule maha panna maksab 160-180 krooni öö. Muidugi oli seal dušš ja wc, kuid siiski on seda natuke palju. Kuna Krk-is polnud ühtki kohta, millega Kinz rahul oleks, läksime saarelt minema ja otsisime mandril sobivat kohta. Mul oli villand sellisest tripist, sest absoluutselt iga päev läks midagi halvasti ja hommikust õhtuni autoga sõita polnud ka meeldiv. Õnneks oli ka õel siiber seega naistevõim otsustas, et järgmisel päeval otsime endale apartmenti. Õhtuks leidsime kämpingu ja panime kohe telgid püsti. Suht pime oli, kui ujuma läksime. Vesi oli jahe ja lained metsikud seega kauaks me vette ei jäänud. Jäin suurele purdele lesima ja tähti piiluma. Ei mingeid sääski (L)(L) Sinna oleks võinud kasvõi magama jääda. Hiljem mängiti seal kitarri ja lauldi. Nad olid kas itaalased või hispaanlased või kohalikud. Mõtlesin, et peaks nende juurde minema, et oma reisi natukenegi huvitavaks muuta, kuid otsustasin telgi juurde jääda ja lihtsalt kuulata. I'm shy.
17. juulil sõitsime Spliti, mis asub Horvaatia lõunatipus. See on suur ja elav linn. Turismiinfost küsisin mingit odavat apartmenti, mille ka saime. 70 eurot öö. Õhtul käisime rannas, millega Kinz ega õde rahul polnud. Järgimsel päeval pidime uue koha otsima, sest hind arvutuste kohaselt pidi ka siiski pisut kalliks jääma. No kurat, eks. Korter oli hea. SEAL OLI KONDITSIONEER! Otsustasin, et pean kuskile tantsima saama. Pean kuskile mõnusale peole saama. Järgnesime Kinzuga kuhu mass liikus ja viimasks leidsimegi koha mere ääres. Rahvast oli metsikult, aga kõik istusid. Sain teada, et pisut vara on veel, et tantsida. Läksime koju, vahetasin kleiti ja jahtusin maha jahedas korteris. Õde ja Kinz hoiatasid mind moslemitest eest. Alguses puidid nad toredad olema, aga pärast, kui kokku kolime (miks ma seda oleks pidanud tegema??:D) pidid nad jubedaks muutuma. Siis veel hoiatasid, et kui mulle jooki välja tehakse jälgiksin, et sinna sisse ei pandaks midagi kahtlast. Läksin üksi randa tagasi. Siis tuli meelde, et ehk peaks raha ja id-kaardi ka võtma. Läksin tagasi korterisse. See oli umbes 100 m kaugusel rannast, aga ma suutsin ikka ära eksida. That's me. Tänavad olid ühesugused ja risti-rästi. Okei, ma ei õigusta end. Olen pathetic väikelinna pliks. Lõpuks leidsin korteri üles. Randa tagasi minnes polnud pidu ikka veel hoos. Kõndisin ringi ja otsustasin uuesti korterisse minna natukeseks. Uskumatu, aga jälle ei leidnud korraga seda üles. Päris kõva orienteeruja olen. Vähemalt sai mingi osa sellest linnast mulle vägagi tuttavaks. Tagasi rannaklubisse minnes oli pidu täies hoos. Mul oli täiesti ükskõik, et ma seal ihuüksi olin ja kedagi ei tundnud. Läksin keset tantsuplatsi, panin silmad kinni ja tunnetasin muusikat, mis mulle üllatuseks oli täpselt selline nagu Eesti klubides. Vahe oli selles, et rahvast oli nii palju, et kätega vehkida kohe kindlasti ei saanud. Kui silmad lahti tegin avastasin, et tantsin mingi kambaga koos. Kamba ainus tüdruk oli nunnu lokkidega pliks. Naeratasime üksteisele. Seal oli veel 2 lokkidega(lokid, lokid, lokid!!!) kutti ja 1 rasta. Pärast mõnda minutit otsustasin tolle tüdrukuga juttu teha. Need 4 suurepärast inimest olid 19-21 aastased šveitslased, kes võtsid mu kohe omaks. Sõprade leidmise pluss oli veel see, et nii olin kaitstud pealetükkivate pervertide eest. Bettina ja Lucasega suhtlesin neist neljast põhiliselt. Tantsisime kella neljani ja läksime merre ujuma. Mmm! Kahjuks läksid nad järgmisel päeval ära, seega rohkem ma neid ei näinud.
18. juuli läksime ütlema, et 70 eurot käib meil siiski ülejõu. Olin metsikult nukker, sest lõpuks leidsin koha, mis mulle tõsiselt meeldis. Õnneks meil vedas ja meile pakuti 60 euro eest korterit, mis oli parem, kui eelmine. Rõõm puges seest välja. Split oli väärt iga krooni, mida maksma pidin. Kui olime end uues imelises korteris sisse seadnud, läksime otsima normaalset randa, mille ka leidsime. Imeline rand väikeste kivikestega ja merega, mis nägi välja täpselt nagu mu unistustes. Õhtul läksin taas sinna peole. Tee peal oli mul esimest korda hirm nahas. Sain aru, et üksik tüdruk on kerge saak. Soovisin välja näha koledam ja et mul oleks vähem avar dekoltee. Randa minek ei möödunud viperusteta. Samal tänavapoolel, kus kõndisin, rahuldas end mingi mees meetrikõrguse aia taga näoga tänava poole. Kui teda märkasin, läksin kiiresti teisele poole teed. See naeratus, millega ta mind vaatas, ei lähe mul vist elusees meelest. Tunnetasin ta pilku endal. See oli vastik! Kartsin nii metsikult, et ta tuleb mulle järgi or sth. Õnneks oli ta endaga liiga busy. Nii palju kui ma teda näha jõudsin, tundus ta kena välimusega noor mees olevat. Ma ei mõista... Mu tuju oli miinustes, kuid koju minna ma ei kavatsenud. Juba mõte sellest aiast mööda minna tekitas külmavärinaid. Pealegi tahtsin oma aega Splitis maksimaalselt ära kasutada üritasin siiski nautida õhtut. Minu juurde tuli 29 aastane norrakas (oli vist?), kes ei tahtnud, et ma tusatseks. Ta kutsus mu tantsima ja kuna ta paistis olevat viisakas ja kena mees, läksingi. Esmamulje on tihti petlik. Või no.. mulle vähemalt tundus, et ta tahab mulle liiga lähedal olla... Kehakeel räägib iseenese eest. Nii tema, kui minu oma. Minu oma ütles "Mine ära!". Läkski. Jäin edasi tantsima. Õige pea hakkas minuga rääkima üks 21 aastane britt. Läksime suure lärmi seest välja mere äärde. Briti aksent on jumalik, aga kohati on raske sellest aru saada. Igatahes sain kõva inglise keele praktika ja tuttavaks ühe meeldiva kutiga, kelle peamine eesmärk polnud minu krabamine. Nathaniel andis mulle laia lilla patsikummi, mis nüüd Eestis olles on iga hetk minuga. Split on minuga. Seda vaadates olen kindel, et mu reis polnud unenägu.
18. juuli läksime ütlema, et 70 eurot käib meil siiski ülejõu. Olin metsikult nukker, sest lõpuks leidsin koha, mis mulle tõsiselt meeldis. Õnneks meil vedas ja meile pakuti 60 euro eest korterit, mis oli parem, kui eelmine. Rõõm puges seest välja. Split oli väärt iga krooni, mida maksma pidin. Kui olime end uues imelises korteris sisse seadnud, läksime otsima normaalset randa, mille ka leidsime. Imeline rand väikeste kivikestega ja merega, mis nägi välja täpselt nagu mu unistustes. Õhtul läksin taas sinna peole. Tee peal oli mul esimest korda hirm nahas. Sain aru, et üksik tüdruk on kerge saak. Soovisin välja näha koledam ja et mul oleks vähem avar dekoltee. Randa minek ei möödunud viperusteta. Samal tänavapoolel, kus kõndisin, rahuldas end mingi mees meetrikõrguse aia taga näoga tänava poole. Kui teda märkasin, läksin kiiresti teisele poole teed. See naeratus, millega ta mind vaatas, ei lähe mul vist elusees meelest. Tunnetasin ta pilku endal. See oli vastik! Kartsin nii metsikult, et ta tuleb mulle järgi or sth. Õnneks oli ta endaga liiga busy. Nii palju kui ma teda näha jõudsin, tundus ta kena välimusega noor mees olevat. Ma ei mõista... Mu tuju oli miinustes, kuid koju minna ma ei kavatsenud. Juba mõte sellest aiast mööda minna tekitas külmavärinaid. Pealegi tahtsin oma aega Splitis maksimaalselt ära kasutada üritasin siiski nautida õhtut. Minu juurde tuli 29 aastane norrakas (oli vist?), kes ei tahtnud, et ma tusatseks. Ta kutsus mu tantsima ja kuna ta paistis olevat viisakas ja kena mees, läksingi. Esmamulje on tihti petlik. Või no.. mulle vähemalt tundus, et ta tahab mulle liiga lähedal olla... Kehakeel räägib iseenese eest. Nii tema, kui minu oma. Minu oma ütles "Mine ära!". Läkski. Jäin edasi tantsima. Õige pea hakkas minuga rääkima üks 21 aastane britt. Läksime suure lärmi seest välja mere äärde. Briti aksent on jumalik, aga kohati on raske sellest aru saada. Igatahes sain kõva inglise keele praktika ja tuttavaks ühe meeldiva kutiga, kelle peamine eesmärk polnud minu krabamine. Nathaniel andis mulle laia lilla patsikummi, mis nüüd Eestis olles on iga hetk minuga. Split on minuga. Seda vaadates olen kindel, et mu reis polnud unenägu.
19. juuli algas päris vara. Liiga vara tüdruku jaoks, kes jõudis koju kell 6 hommikul. Pärast hommikusööki randa merd ja päikest nautima. Kell kaks sain kokku Nathanieliga. Ma olin liiga zombie, et rääkida. Eriti veel inglise keeles. Seega läksin koju ja üritasin magada. Keegi võiks mulle õpetada, kuidas tudumine käib. Kohe üldse ei tulnud välja. Õhtul läksin ohtralt vahtu täis vanni, mis mõjus mulle väga hästi. Väsimusest polnud jälgegi. Taaskord sättisin end randa minekuks. Olin überõnnelik, kui möödusin sellest hand-job-mehe aiast ja kõik harašo oli. Kui Natahanieli nägin, panin ta kohe pihta, sest ma tõesti ei viitsinud tantsida sama muusika saatel, mis iga õhtu kõlas. Ajasime juttu ja hängisime niisama. Nat läks burksi ostma ja ma jäin nats eemale istuma. Umbes 5 minuti pärast olid mu kõrval hunnik briti tüüpe. Ainus kaine neist hakkas minuga rääkima. Gosh, kui naljakad need teised olid :D Ajasime Nat ja nende teiste inglastega juttu, kuni nad ära läksid. Nad pidid 4 tunni pärast lennujaamas olema. Tundsin kaasa ainsale kainele inimesele tolles kambas. Mu õhtu lõppes varem, kui muidu. Umbes nelja ajal olin kodus. Finally sain normaalselt magada.
20. juuli. Läksin üksi päevitama. Teised läksid linna peale oma päikesepõlenud ihuga. Oh, kuidas ma seda merd ja randa armastan! Olin aint 2 tundi rannas, sest ei tahtnud päikesega liiale minna. Kahjuks avastasin õhtul, et olen siiski punane ja siuke palaviku tunne oli. Sel õhtul jäin koju. Kavatsesin end korralikult välja puhata järgmiseks päevaks.
21. juuli. Õhtune pidu. Panin selga oma uue kleidi, mille olin samal päeval turult ostnud. Meganunnu rannakleit. Mul oli suva, kas see oli sobilik või mitte. Mulle niimoodi meeldis. Taaskord üksinda tantsimine. Mingi düüd arvas heast peast, et mulle retsilt meeldib, kui ta end vastu mind hõõrub. Panin käe ta rinnale ja lükkasin eemale. Sellest piisas, et taaskord omapäi jääda tantsuplatsile.
Some of them want to use you
Some of them want to get used by you
Some of them want to abuse you
Some of them want to be abused
Mulle isegi meeldis üksi tantsida. Silmad kinni. Kedagi teist polnud mu maailmas. Muusika oli sama, mis iga õhtu. Ehk siis peamiselt jube! :D Läksin veits eemale istuma. Seal oli mingi kamm toimunud. Üks mees oli pikali maas. Ta silmad olid lahti ja miski temas ei viidanud elule. See oli üks jubedamaid vaatepilte mu elus. Õnneks ta lõpuks liigutas end. Hingasin kergendatult. "Liigne alkohol." mõtlesin ma. Kõndisin mõnda aega ringi ja istusin tagasi sinna. Nüüd oli selle tüübi ümber hunnik inimesi. Ei läinud palju aega, kui politsei platsis oli. Ma olin hämmingus, et sellisest asjast nii suur number tehtis. Meil Eestis kutsutakse ikka kiirabi või viiakse inimene kainenema or sth, aga seal tõmmati politsei lint ümber selle koha, kus tüüp oli. Asi pidi tõsine olema.
Otsustasin teha oma viimase tiiru ja siis koju minna. Viimane võimalus kohata ka sel õhtul kedagi toredat või siis mitte ja minna koju magama. Paistis, et käiku läheb see viimane plaan. Kuid siiis... peatas mind üks rootsi kutt. Oskar hakkas mulle kohe meeldima. Tema olek ja kõik. Totaalne erinevus teistest käperdajatest. "Why aren't you dancing?" "Cause I can't here any music." Selle politsei teema pärast lõpetati muusika mängimine. "Then we do like this." Ta võttis mu ümbert kinni ja tegi beatboxi sarnast muusikat, mis kõlas paremini, kui kõik laulud kokku, mida seal kuulnud olin. Isegi "Tik Tok" ei ületanud seda. Ja me tantsisime tema muusika järgi mõned sekundid. Oskar tutvustas mulle oma sõpru. Mul oli oma kamp, kui nii võib öelda. Läksime kõrvalklubisse. Oh sa vana püss, mis muusika seal oli!! Siukest polnud ma elusees kuulnud. Miljon korda parem, kui tavaline klubimuusika. Siuke mõnus lõunamaine. Pärast tantsimist läksime ujuma. Mina koos oma uue lemmiku kleidiga. Pesu väele väga ei võtaks ju. Vesimaadlus ja värgid. Ma olen õnnelik oma judoaastate üle... :D Umbes kell 5 oli kojuminek. Mu rootslased läksid koju edasi tsillima ja kutsusid mind ka. Olin kahevahel. Oskar pani käed mu kõrvadele ja pööras mu näo teistest eemale "Just think for yourself. What do you want?". Ei loe mida ma tahan. Luges see, mis oli õige. Õde oleks end hulluks muretsenud, kui mind hommikul kodus poleks olnud. Pealegi tundus vale minna kaasa nelja rootsi tüübiga, mis sest, et nad olid supertoredad. Ma tean, et nendega poleks mul ohtu olnud. For god sake, NO! Kuid siiski. Mu õde.. Pealegi oli homme ka päev. Oskar tahtis mu numbrit, et siis kokku saada, kuid seda polnud mõttet anda. Välismaal mu telfu ei funga. Levi njetu. Aga ma olin kindel, et seal peol me näeks. Nii, et tsau Oskar ja teised, kelle nimed olid meelde jätmiseks liiga keerulised.
Otsustasin teha oma viimase tiiru ja siis koju minna. Viimane võimalus kohata ka sel õhtul kedagi toredat või siis mitte ja minna koju magama. Paistis, et käiku läheb see viimane plaan. Kuid siiis... peatas mind üks rootsi kutt. Oskar hakkas mulle kohe meeldima. Tema olek ja kõik. Totaalne erinevus teistest käperdajatest. "Why aren't you dancing?" "Cause I can't here any music." Selle politsei teema pärast lõpetati muusika mängimine. "Then we do like this." Ta võttis mu ümbert kinni ja tegi beatboxi sarnast muusikat, mis kõlas paremini, kui kõik laulud kokku, mida seal kuulnud olin. Isegi "Tik Tok" ei ületanud seda. Ja me tantsisime tema muusika järgi mõned sekundid. Oskar tutvustas mulle oma sõpru. Mul oli oma kamp, kui nii võib öelda. Läksime kõrvalklubisse. Oh sa vana püss, mis muusika seal oli!! Siukest polnud ma elusees kuulnud. Miljon korda parem, kui tavaline klubimuusika. Siuke mõnus lõunamaine. Pärast tantsimist läksime ujuma. Mina koos oma uue lemmiku kleidiga. Pesu väele väga ei võtaks ju. Vesimaadlus ja värgid. Ma olen õnnelik oma judoaastate üle... :D Umbes kell 5 oli kojuminek. Mu rootslased läksid koju edasi tsillima ja kutsusid mind ka. Olin kahevahel. Oskar pani käed mu kõrvadele ja pööras mu näo teistest eemale "Just think for yourself. What do you want?". Ei loe mida ma tahan. Luges see, mis oli õige. Õde oleks end hulluks muretsenud, kui mind hommikul kodus poleks olnud. Pealegi tundus vale minna kaasa nelja rootsi tüübiga, mis sest, et nad olid supertoredad. Ma tean, et nendega poleks mul ohtu olnud. For god sake, NO! Kuid siiski. Mu õde.. Pealegi oli homme ka päev. Oskar tahtis mu numbrit, et siis kokku saada, kuid seda polnud mõttet anda. Välismaal mu telfu ei funga. Levi njetu. Aga ma olin kindel, et seal peol me näeks. Nii, et tsau Oskar ja teised, kelle nimed olid meelde jätmiseks liiga keerulised.
Sain teada ka sellest politsei värgist. Mees, keda maas halvas seisus nägin... no.. ta suri. Politsei sõnul "was beaten to death". Seda kuuldes olin rohkem kui šokeeritud. Ma ei suutnud uskuda, et asi tõepoolest nii tõsine oli. Samuti oli täiesti ulme, et inimesed, kes ta juures olid, ei kutsunud kiirabi. Alles siis, kui mees surnud oli, tehti midagi.
22. juuli. Asun kohe õhtu kallale, sest need olid kõige põnevamad. Mul polnud isu kohata kedagi uut. Oleks tahtnud tuttavaid nägusid. Tuttavaid rootsi nägusid. Esimest korda seal oldud aja jooksul sain eelistatuks blondi juuksevärvi tõttu. Ungarlane. Veidike purjus ja jututujus. Kainena oleks ta kindlasti päris tore olnud, aga nii.. Rääkisime mõnda aega juttu ja läksin otsingutuurile. Missioon "leia rootslased". Neid polnud. Selle eest tahtis minuga juttu ajada 21 aastane Kanadalane. Kuidagi jutukas õhtu tõotas tulla. :D Ta oli kaine, mis sobis mulle. Ta avaldas mulle muljet oma viisakuse ja üldse kogu oma eluga. Noor, sihikindel, arukas. Tahtsin metsikult viimast õhtut veeta oma rootslastega. Nad olid ainsad, keda mul oleks olnud võimalus näha ka pärast Horvaatiat. Mu emme ju elab Rootsis. Suht lähedal neile. Aga läks teisiti ja mu õhtu möödus jutukalt.
23. juuli hommikul lahkusime Splitist ja käisime Horvaatia rahvuslikus pargis. Iga inimene peaks seal korra elus ära käima. Seal oli võrratult ilus. Pärast seda algas mu maseaeg. Mida kaugemale Splitist läksime, seda hullemaks kõik muutus. Ilm oli põhja pool pilvisem, külmem. Sääski oli palju. Oleksin soovinud tagasi minna ja jääda Spliti. Kasvõi terveks eluks. Mul on hea meel, et mu esimene reis polnud hääletamistrip. Niimoodi kindlalt koos õe ja ta perega minnes sain aimu kuidas asjad käivad ja millega arvestada oleks vaja. Olen hääletripiks valmis. Esmalt kogun raha ja siis teen asja ära. Järgmine suvi. Aga talv... tahaks kuskile minna. Kuskile päikese alla. Mu trip polnud selline nagu plaanisin, aga see oli siiski imeline. Kliima, inimesed.. Pole end vist kunagi nii väärtusliku ja erilisena tundnud, kui seal olles. Minus nähti head. Ma sain olla inimene ilma minevikuta. Ilma mineviku vigadeta. Olin ainult oleviku Eveli. What u see is what u get. Ma võisin seal teostada iga oma idee ja olla täiesti vaba, piirideta. Näiteks Eestis ma küll üksi kuskile tantsima ei julgeks minna. Eestis ma ei julgeks teha komplimenti suvalisele naisele, et kiita tema ilusat salli.
