I'm breaking out of this cage

Hei!! Tulin tagasi eesti keele juurde nagu näha. Nii. Väga bisi on olnud. Sebisin endale töö ja nüüd teen palju jaksan, et Horvaatia jaoks raha saada. Õe ja ta perega on väike trip plaanis. Pärast seda tahaks väga väga Ungarisse minna, kus mind ootaks superhead inimesed. Raha raha raha. Vastik hakkab lausa, et seda nii väga vaja on, aga raske piisavas koguses teenida. Ma olen igasuguseid variante läbi mõelnud. Olen jõudnud oma utoopia kõrgeima tasemeni lausa. Kes Paolo Coelho "11 minutit" on lugenud võib aimata, mis ideed peast läbi on käinud. Kiire rahateenimine, aga eneseväärikuse kaotamine. Midagi on siiski tähtsam kui raha... Oh jeerum, ma olen niigi häbi endale teinud.

Praegu on mul käsil Coelho "Alkeemik". See raamat sobib mulle. See kirjanik sobib mulle. Ta on võrratu! Igatahes see raamat.. oeh! Mõtlesin, et viin oma unistusi ellu kui tahan. Et ma saan ja suudan, aga mis praegu teen? Müün oma keha, energiat ja rõõmu maasikapõllul, et veidikenegi raha teenida oma Horvaatia reisi jaoks, kuigi mu unistus on hoopis Portugal ja nüüd ka Ungari sõpsude külastamine, aga need jäävad ära, kuna nõuavad palju raha. MIKS MA OLEN RAHAS KINNI? Kirjutan teile siia ühe katkendi "Alkeemikust".

(vanamees)"Miks te lambakarjus olete?"
(poiss)"Sest mulle meeldib rännata."

Vanamees osutas pagarile, kes väljakuäärsel poeaknal askeldas.

"Ka pagar ihkas kunagi rännata. Aga enne otsustas ta osta endale pagariäri ja veidi raha koguda. Hiljem, vanas eas, kavatseb ta mõneks kuuks Aafrikasse minna. Ta ei mõista, et kogu aeg on meil võimalus teha seda, mida me igatseme.
"Ta oleks võinud lambakarjuseks hakata," mõtles poiss valjusti.

"Ta kaalus ka seda," ütles vanamees vastu. "Aga pagarid on palju mõjukamad isikud kui lambakarjused. Pagaritel on kodu, samal ajal kui karjused magavad lageda taeva all. Oma tütar antakse meelsamini naiseks pagarile kui karjusele." ...................... "Ühesõnaga, see, mida teised mõtlevad pagaritest ja karjustest, muutub inimese silmis tähtsamaks kui tema Oma Lugu."

Kas see ei teinud kurvaks? Tegi! Eriti see, et seatakse endale barjääre, kuigi neid pole üldse vaja. Ise tehakse olukord enda jaoks raskemaks. Ma võiks minna üksi, ilma rahata, ilma sõbrata, aga hirm takistab mind. Ilmselt ma ei usalda end piisavalt, ei usu endasse piisavalt. Arvasin, et mu tahtejõud, eneseusk ja muu säärane on piiritu, aga nüüd leian, et olen lihtsalt üks argpüks, kes julgeb unistada, aga kardab unistusi täide viia. Milleks oodata ning päevast päeva vaid unistada ja igatseda kuhugi, kus ma praegu pole? Vaatamata sellele, käin ikka need mõned päevad tööl, lähen siis kuhugi, mis polnud mu unistus. Valisin lihtsam tee. Horvaatias on kindlasti ideaalne, aga ma ei kujutanud oma suvetrippi ette nii nagu ta ilmselt tuleb. Aeg ajalt lapse hoidmine ja teiste soovide kohaselt olemine, käimine. Oeh! Ma ei oska nautida olemasolevat. Või noh, oskan, aga tahaks siiski midagi muud. Elada läbi stseen, mis mu mõtteis on korduvalt läbi mängitud.

Kui nüüd aus olla, siis ma vahepeal isegi naudid seda töö tegemist :D Kõige parem on turu peal müümine. Naeratada inimestele, soovida neil ilusat päeva, nende üllatunud nägu mu viisakusest ja seejärel soe naeratus. Nii hea! Vahepeal korjan kogemata pooltooreid maasikaid ja siis söön süümekatest ruttu ära, et ostjatele need ei satuks ning hiljem vaevlen tapvas kõhuvalus. Muruniitmine on ka päris nauditav. Välja arvatud muidugi parmud, kes suhu, kõrva, silma ja ninna lendavad. Vastikud jobud ikka. Neil hetkedel unistan oma kaugest soojast maast, kus kindlasti pole sellist jama.

Universum aitab kaasa soovide täitumisele. Rumal on lasta saatusel end juhtida. Ma tahan Oma Lugu.

And I just can't keep living this way
So starting today, I'm breaking out of this cage