Stab the tires

I try to reach to the next level with my blog and write in english. Sometimes it's even easier to speak in english despait fact that I know too few words. So I hope it won't be hard to write in english. Please don't mind the mistakes.





Anyway, I wanted to talk about my last week, 'cause it was amazing. On wednesday I drove to Tallinn by buss. There where sth about comenius project. The students of some european countries(Hungary, Portugal, German, Luxenbourg, German, Poland, Estonia of course and and and one boy was from Ukraine, the brutal one :D) got together to learn each others culture and so on. First my teachers said that my host will be a girl from 9th grade but 1 day before the trip, they said she's actually a 18-year-old boy. My host was Aleksander. He's father is judo-coach. Aleksander and her sister Katja are judo-wrestlers (weird word) like I was. He lives alone in his apartment. First it was little strange to be alone with some guy who I don't know, but later it was okay. He introduced me his friends Nikita (he has an amazing horse) and ... gosh, I don't remember who the girl was. I like them a lot. Mne nravitsa? Da? In Tallinn I met so many great people who was involved in the same project where I was.



On Friday we had a game where all the students were split to groups and had to find some places in Old Town. In my group was a hungarian girl Dorka. While the other group members were finding the places, me and Dorka were just talking and following the others. Suprisingly we had so much in common. First it was difficult to speak with each other but later it wasn't so bad. We went shopping together (3 hungarian girls, 2 russian boys and me). Later all the students drive in Võru where the comenius project continued. I was Nikitas host so he (or SHE... honey, you know it's okay to be gay. he's not) came with me to my granny's place. He had very romantic relationship with my granny's cat. I just can't understand why cats like men more than women. Anyway, Nikita was very sweet. He wanted to kick my ass all the time. He thought I am sad when I don't smile. He can speak estonian, but we spoke in english main time. I don't know why.





On saturday I had to sing in some sing festival called "Uma pido" so I couldn't be with my new friends. But the festival was still good. When I had a strange sad mood what came nowhere and had no reason, I went to my friend and hugged her. We hugged and sang "Üksteist peab hoidma tuulte ja külma käes. Armastus annab sooja südamel mis on jääs." I try to translate it: "You have to take care for each other for the wind and cold. Love gives warmth to a ice-glad heart". There's a lovely video of that song in youtube.


In the evening I did a little city tour to Nikita, Dorka, her host and 1 other hungarian girl (sorry, I have bad memory for names). We went to the beach to see the bitch. Actually no, we were just hanging around. Don't point a finger to full moon! :D

Sunday evening was the last evening to be together. PARTY AT JÜRGEN'S PLACE! There were


hungarians - Garci (Guy, who could understand what I want to say before I say it. Like a mindreader.), Janos (vibrating guy he was shivering behind the table. very funny guy), Dorka (a girl who is very easy to talk with. in my heart already.), Vera?(like her, like her, like her) and and... don't remeber. Sorry!
estonians - some of my classmates and few of others
No one were drunk. Everyone was having just good time. We were talking about embarrassing stories, nasty things and so on. Damn, I started to love hungarians, especially our ones. Our ones :) So when I'm planning my eurotrip, then Hungary would be definitely one of the main destinations. The other is Portugal, as you already know.



We get to sleep about 1 and a half hour and then everyone started their trip back home. We hugged and took pictures. I guess now are the hungarians in Hungary. I miss them :/ Not only them but some others too. People from Pae Gümnasium are great! At least those who I learned to know.


Thank you all :) Hope I'll see you again.

Merehümn

Minu esimene riiklik eksam. Bioloogia. Tänu sellele metsikule õppimisele haban vaikselt midagi. Mul on isegi bioloogia vastu huvi tekkinud. Tahaks veel õppida. Ilma naljata. Kahju, et selle ainega nüüd lõpparve on.
Eksaminandid ootasid kõik aula ukse taga. Nimekirja alusel kutsuti inimesi ühekaupa sisse. Istusin esiritta eksamikomsjoni ette nagu õige tuupur kunagi. Pärast sain teada, et kohad olid kindlalt määratud ja ma pidingi sinna minema :D Närvi polnud absoluutselt sees. Ainult kibelesin eksami kätte saamisega. Tahtsin niiiii väga näha, mis ülesanded seal on. Lõpuks saingi kätte, aga midagi rõõmustavat seal ei olnud. Ikka viimse hetkeni lootsin, et kuskil on hulk mõisteid, mida peab seletama, aga ei. Nukker! Ei saanudki särada. Töö polnud raske, aga ma polnud õppinud õigeid asju. Eksamitöövihikut mul ka ei olnud, kust oleks õppida saanud. Tollest oleks palju kasu olnud. Vaatmata faktile, et mul hästi ei läinud (kui 20 punkti saan on juba hea), olen väga õnnelik, et see läbi on. Kui järgmine aasta jõuan, teen uuesti.
Kas ma sain hiilata? Ikka sain! Lõpetasin töö, tõusin püsti ja sammusin vapralt ukse poole, kuigi ette oli nähtud peale töö lõpetamist eksam lauale viia ja allkiri anda. Saali tagaotsas oli mu kott, kus oli ID-kaart. Ma teadsin, et seda oli vaja. Kuigi ilmselgelt tunneb mind direktor ka selleta. Igatahes üritasin kõigest väest naeru kinni hoida, kui ID-kaarti tooma läksin, sest tundsin, kuidas komisjon ja mõned õpilased mulle mokk töllakil järgi vaatavad :D Oleks tahtnud nende nägusid näha.


Siuke värk on, et ma nüüd 18. Algab varajane küpsusiga. Tunnen, et meioos töötab katalüütilise ehk ensümaatilise aktiivsusega ja mul valmib julmalt sugurakke. Päikese kaudu olen saanud metsikult hormooni D-vitamiin. Neerupealised toodavad adrenaliini rohkem, kui varem. Mitoos jaotab kromatiide kahe tütarrakku vahel võrdselt. Vanad rakud vahetuvad kõik välja. Mu arenemise etapp on praegu sigimisperiood. Agoonia on õnneks kauge nähtus. Kollageenigi pole metsikult veel. Okei... Loodan, et tekstiga väga pange ei pannud. Paljud väidavad, et 18 aastaseks saamisega ei muutu midagi. Tunne on sama ja 18nda eluea täitumine jätab neid täiesti külmaks. Kuis nii saab? Mul on küll hästi hea tunne. Eriti nüüd, kui täitus üks mu unistustest. Kohe räägin lähemalt.
Olen pesuväel (vajalik teave) ja hakkan end venitama jooksust. Ma ei taha, et mu säär paisuks piimahappest vms. Kuulen - värava kiruksumine. Mõtlen - vanaisal jälle hilisõhtul mees külas. Küll on ikka veider vanaisa mul. Siis kuulen - kivi vmt visatakse vasta mu akent. Panen käbe pluusi selga ja avan akna. MIDA MU 18 AASTASED SILMAD NÄEVAD JA KÕRVAD KUULEVAD?? Krissu, Eliis, Jeltsu, Oha, Priit on mu akna all ja laulavad mulle. Paar päeva tagasi ütlesin ühele tüübile, et mu unistus on, et keegi mulle serenaadi laulaks JA NÜÜD!!! Oeh, sõbrad, see oli imeline! Aitäh!


Mu emotsiooni väljendaks SEE lugu.

Soovid on selged ja sihid on siirad

Saate aru inimesed, ma olen iga päev juba oma eurotripil. Panen silmad kinni ja olen kohal. Kui ma ükskord sinna päriselt kohale jõuan, tuleks kindlasti kohati dejavu tunne. Tahate tunda, mida ma tunnen? Nii, kõigepealt pange Billionaire (klõpsa nüüd Billionairel :D) käima ja vaadake see lõpuni. Pange see uuesti käima ja pange silmad kinni ning kujutlege ette sarnast kohta. Teine riik, teine kliima, teine õhkkond. Olete rannas, päike loojub, meri on tasane. Inimesi ümberringi on vaid natuke. Mängite või keegi läheduses mängib kitarril "I'm yours"-i vms. Laulate kaasa ja naudite. Kuskil lähedal teeb keegi vesikat, seega õhk on täis mõnusat vessarilõhna. Teil pole absoluutselt mingeid kohustusi. Teil pole aimugi mis päev on või mis kell on ja sellel polegi tähtsust! Kohalikud on sõbralikud. Pole isegi märkimisväärne, et saate päeva jooksul miljon naeratust. Ööd mööduvad rannaliival, kuskil privaatses kohas, kuhu inimesed ei satu, seega ei pea muretsema, et keegi teid poole öö pealt nagu lille üles korjab. Päeval hängid kohalikega. Lihtsalt lähed juurde, kui nad näiteks võrku mängivad ja pelad koos nendega. Mõnest saab lausa sõber, kes tutvustab sulle ümbrust ja näitab kohti, kuhu ise ei oleks osanud minnagi. Nende traditsioonilised südantsoojendavad põsemusid ei jää ka tulemata. "Ärge siis pahandage, kui ma ükskord lähen ja tagasi ei tule. "

Oma Antoine värgiga olen, tuleb tunnistada, väga friiki pannud. Ma ausalt kardaks end isegi sellises situatsioonis. Olen Eesti türklane nagu Krissu ütles. Midagi rõvedat ei tee, aga päris obsessed ja spioonilik võin tunduda. Kõigepealt topin oma msn-i pihku ja jooksen ära, siis lähen hotelli järgi, siis otsin facebookis üles ja lisan sõbraks, kuigi tüübil ju on mu msn... Oleks ta tahtnud mind lisada, oleks ta seda juba teinud. Tegelt ma ei taha ju midagi siukest kahtlast.. :D Tahan teada, kuidas sealpool inimsed suhtlevad. Kas neil on samasugune huumorimeel nagu meil või tunduks me neile oma naljadega imelikud? Kas nad on võõraste suhtes tõrjuvad või võtavad nad kiiresti omaks inimesi? Mul on palju küsimusi. Ei tahaks ju anda valesid signaale lihtsate asjadega.
Eniveiiii, kujutlesime täna Krissu ja Priiduga mind mu driimländi tänavamuusikuna. Kitarr käes "I'm yours"-i mängimas ja laulmas. Kas meil läks käest ära? Muidugi! Mina silma tegemas I'm yours, I'm yours, I'm yours... "Well you done done me"... Ilmselt ei tasuks päris nii teha seal kuskil, kuhu ma lähen. Mine tea, pärast olengi läinud pliks. Igatahes see tänavamuusikuvärk kuulub ka mu must-to-do listi. Uskuge, sõbrad, ma jõuan sinna ja teen kõik, mis teha olen plaaninud. :)


Rasmus nägi minust õudusunenägu sellest, kuidas ma autoga sõitsin :D Pidin mainima.

@Kutt says (23:31):
ma su väikse õe nime ei tea aint
@Kutt says (23:31):
aga ta ütles et sa sõidadki nii hullult
@Kutt says (23:31):
aga ema pidi muidu su kooli viima aga sa panid ise autoga minema

Endiselt otsin meessoost isikut, kes tahaks pöidlaküüdiga tripile tulla. Minu msn evelima@hot.ee

Tsauuuuuuuu :)

Olen kuuma saanud, kui suhtun oma unistustesse ja nende teostamisse tõsiselt? I don't think so. Öelgu teised, mis tahavad. Naergu mu pühendumist, kui tahavad. See viib mu tuju alla, aga mitte mu unistusi. Selle kohta tuleb meelde üks hea lause. See oli midagi sellist, et ärge võtke inimeselt tema unistusi, sest tal ei pruugi peale nende midagi olla.
Teate, mis need eriti heaks teeb? Võimalikkus. Ma ei taha midagi utoopilist, vaid täiesti saavutatavat.
There's not a star in heaven that we can't reach if we're trying.
Kui midagi haardeulatusest väljas on, ei tähenda, et ta kättesaamatu on.

(mõned kohad tuli veits ära tööelda. mõni võib valesti aru saada)
Täna sain oma unistusteplakatiga valmis. Kui see mul alati silma all on, püüdlen unistuste poole. Kui mitte tegudes, siis vähemalt mõtetes.
Oh, what a tangled web we weave when first we practice to believe.




Halvasti õmmeldud riie on tegelikult vägagi kantav. Ma ei tohiks seda kandes karta, et mind sellega imelikult vaadatakse vms. Mind ja mu mõistukõnet..
Pühapäevane madalseis jätkus esmaspäeval. Koolis olemisest ei tulnud midagi välja, seega pärast teist tundi läksin Eliisi soovitusel koju. Kertu sõnade järgi nägin välja nagu tahaks end oksa tõmmata, "masendusehunnik". Igatahes koolist ära saamine tegi imet ja minus oli rohkem päiksest, kui päikeses endas. Päris imalat juttu oskan ajada :D Igatahes oli parem kui kunagi varem. Nii mul need tujud vahelduvadki. Ei tohiks igast cräppi nii raskelt üle elada, aga parem olla selline, kui ükskõikne ja kergemeelne. Ei saaks ka öelda, et tühiste asjade pärast halan. Oooookei, enough! Ma ei taha, et mu jutt läheks nagu on näiteks "Kuritöös ja karistuses" - lehekülgedepikkuseks mulisemiseks, et raamat paksem saaks. Hinnatud raamat küll, aga minu arust kiskus väga tüütuks, kui põhimõtteliselt sama lauset oli mustmiljon korda trükitud.








Viimastel päevadel on jutud rõvedaks kiskunud. ROPS ROPS ROPS! Tooks väikese näite? Kes süüa kavatseb lähiajal, jätke see osa vahele. Mulle räägiti väike armas lugu ühest peost. Noortel läks öösel köögis ahjude ja muude küttekehade (aga ilmselt kõige enam üksteise tõttu) kuumaks ja asi arenes üksteise põhjalikuks tundma õppimiseks. Hommikul tehti näljastele peolistele katuleid kõhutäiteks. Peale sööki avaldati väike saladus valgest möksist, mis kartulite peale purskas (Y) Mis ma oskan öelda? Inimesi on igasuguseid.



Eveli says: "Päris söödav porgand." IU IU IU IU IU! Nagu tänane imemise teema kirjanduses. Ma ei tea teemat seega lasin kujutlusvõime tööle ja mu imagination kulgeb vaid perversses suunas vist.
eliis " World is nicer when you dream" says: PERVO
Eveli says (15:24): Tuleb nii välja. Ma sain Tallinnas elu rõvedaimat porgandit. Ligane ja pehme. Öko pidi olema
eliis " World is nicer when you dream" says: haha nüüd töötab minu kujutlusvõime




Alates tänasest panen oma postituste lõppu järgneva meheotsingu kuulutuse: Oled kuum ilus 18 aastane või vanem mees ning otsid püsisuhet, võta minuga ühendust! Minu number on 57837...
Ma tahaks teie nägusid näha praegu :D Tegelt on asi siuke, et mul oleks vaja meessoost isikut, kes tahaks suvel Portugali hääletada. On kindlam ja ohutum, kui keegi selline kaasas on. Never know, mis perverte ringi liigub. Niisiis, kes sooviks suvel Euroopat avastada, eelkõige Portugali, võiks minuga ühendust võtta. Msn-is võib minult rohkem infot saada:
evelima@hot.ee




Järgmise korrani! :)

Tühi auk

Nagu õmblusmasina nõel riiet. Sitt õmblus, aga üles harutamine pole võimalik.

Ma ei saa aru, mis lahti on. MIS TOIMUB? Kuidas nii saab? See pole mu elu. See pole mina. Mis juhtunud on? Ma ei tea, kas see on asja juures hea või halb, et ma ei tunne süümekaid ega kahetse midagi. Elan ja olen piiranguteta. See, mida olen ette kujutanud ka juhtub täpselt nagu tahan. Tahan ja ei taha. Ma kardan. Ma ei oska enam vahet teha heal ja halval. Ma ei keela end. Mul pole kindlat suunda. Külmavärinad tulevad peale, kui mõtlema hakkan. Vastutustundmatu ja ebaküps. Ma ei ela selles maailmas. Mul on mingi oma maailm. Reaalsuse tajumattus. Mulle meeldib see spontaansus ja väike hullumeelsus, aga... ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea... veel pooli puid ja maid. Tahaks uuesti alustada kuskil mujal, kus keegi mind ei tea. Kus kellelgi pole minust mingit esmamuljet. Head ega halba, mitte mingisugust. Saaksin luua neile puhta mina mitte mingisuguse vastandliku isiku, kes ma praegu olen. Raske on olla iseenda vastu ja samas poolt ka. Keeruline? MA TEAN! Tahaks kedagi, kes saaks aru sellest tundest, kes vb on ka ise seda kogenud. Kardan meeletult, et mul jääb midagi tegemata. Elu on lühike. See hirm paneb mind tegutsema mu mõtete järgi.
You see things, and you say “Why?” but I dream things that never were, and I say “Why not?”
See ei too just igakord head..
Don't laugh at a youth for his affectations; he is only trying on one face after another to find his own.



Reedel läksin häälega Tallinna. Taaskord sain tarkuseteri eluks kaasa. Tallinnas otsisin Krissu ja teised klassikad üles. Istusime vanalinnas. Ühtäkki tuli meie juurde mingi mees. Ütlesin "I don't understad you.". Siis hakkas juba eesti keelt puhuma. Ma viisakalt üritasin temaga rääkida. Suht varsti sain aru, et tegu pole kaine inimesega. Kutsus kuskile kaasa mind. Ma ütlesin, et ma ei taha. Tõusin püsti, et teisele poole lauda Krissu, Vanse ja Heleni juurde minna, sest ma istusin üksi ühel pool lauda. See mees tahtis must kinni võtta ja vägisi ära viia. Kartsin jubedalt. Lõpuks sain tast kuidagi mööda ja istusin ruttu oma tüdrukute lähedusse. Aga see mees ei lahknud ja tülitas meid edasi. Lõpuks tuli meie superman "Tüdrukud, on teil probleem?" ja ajas selle jubeduse minema, kusjuures ütles vaid paar sõna. Mõjus. Suur tänu sulle võõras! Me vaatasime teda nagu tõelist kaitseinglit. Hea, et valdavas ükskõiksuses leidub ka mõni hooliv inimene.

Mõne aja pärast liikusime nukuteatrisse, et vaadata "High school musicali". Norman Salumäe (Y). Ei hakka sellel pikemalt peatuma. Super etendus oli minu arust.
Ööbisin sugulaste juures, keda viimati dinosauruste ajal nägin.
Umbes kell 10 viidi mind Tallinna kesklinna. Veetsin umbes 5 tundi Viru keskuses. Sõbrad, see on ulme! Vb on leevendavaks asjaoluks see, et enamus ajast veetsin Raamatupoes Portugali ja reisimise kohta infot lugedes.
Edasi põrutasime Krässuga mööda linna ringi kuniks tuli hakata sünnipäevale minema. Ootasime trammi. Meil vedas. Armaani võttis meid peale ja saime temaga õigesse kohta. Pisut teistsugune pidu. Jätan siinkohal oma sealt-siia-siit-sinna pooleli. Mulle endale käib juba närvidele. Nagu annaks blogis aru mis tegin, kus ja kellega. IGAV! Ma ei taha enam üldse midagi kirjutada. Üks tark mees ütles, et oma hinge ei tohi kellelegi täielikult avada. Midagi peab endale jääma.

Tagasi Võrru hääletades mind enam ei eksisteerinud.

Läbi ja lõhki väntsutatud, pooleks kistud.
Pesen kõik maha.

Punane Moskva lõhnaõli

Ma olen juba Tartus nagu kohalik. Reede õhtul oli suund taaskord sinna. Häälega, mina ja Krissu. Saime bemmiga sõita, mis sõitis peaaegu kahesajaga. Linna peal oli natuke asjatamist ja siis Krässu poole. Tal on meeletult vinge korter. Veits aega valmistusime seal ja siis klubidesse õnne proovima. Probleemiks olin mina, kui ainuke alaealine. Illusiooni juurde kõndides mõtlesime, mida ma teha võiks, et sisse saada. Seal ees olid mingid tüübid. Läksin nende juurde ja rääkisin oma probleemist ja ütesin, et üks neist mu deiti mängiks. Igatahes ei vedanud välja. Turva oli kindlameelne. Aga ka meie olime kindlameelsed kluppi saamise osas. Läksime järgmisesse kluppi. Pattaya. "Kas siin on pilet ka?". Turva ütles ei ja ma lihtsalt kõndisin sisse. Krissult ja Krässult küsiti doki. Paistab, et mul oli õnne. Ühe turva jaoks nägin ma jubenoor välja, teise jaoks olin harašo. Ma pole elus naljakamas klubis käinud. Kuigi ma umbes kolmes olengi aint käinud :D Selles klubis hakkavad naised ka rohkem meeldima kui mehed. For riil. Silmad kinni tantsides nautisid muusikat, silmad lahti tehes sai jälle naerda, kuidas mõni postiga ameleb vms. Mõni naine oli ka naljakas, kes meeleheitlikult püüdis tähelepanu saada. Esiteks oma olematu riietusega, teiseks oma hottide liigutustega. Märkimata ei saaks jätta ka ühte meest, kellele meeldis keelega kõike tunnetada.. Jah, see klubi oli huumor. Kuu aega veel ja saan Illusiooni ka üle vaadata. See näeb juba väljast üliäge välja. Sees on mitu klubiruumi erinevat stiili muusikaga. Saab ise valida, mis meeldib.

Tagasi Krässu poole jõudes kadusime suht kiirelt tuttu ära. Proovisin seda 50-st 1-ni unenäo värki teha, aga ei jõudnud 40-nigi. Unes nägin seda Illuka turvat, kes mind sisse ei lasknud :D Oleks tahtnud midagi muud näha.. Hommikul unelesime ja pärast mitut tundi suutsime end linna vedada. Seal nägime deemonit. Ma pole elus kedagi nii jubedat näinud. Ma arvan, et ta oli vaimuhaige. Kujutasin ette, kuidas ta selja tagant ligi tuleb ja must kinni võtab.
Sõitsime linnaliiniga linnast välja, et hääletama hakata. OII, SEE BUSS. Kui metsik hais! Mul oli lõhn kotis. Võtsin välja ja pihustasin enda ja Krissu peale ning õhku. Mingi kodutu (ilmselt) magas seal oma aroomidega. Terve bussitäis rahvast oli näost ära. Ilmselt see pakkuski meile nalja. Lõpuks ei kannatanud seda haisu välja ja läksime ette poole istuma lootes, et seal parem on. Seal hakkas mingi vana naine meiega rääkima sellest haisust :D Et mingid paar vana meest haisevad nii. Nimetas seda punaseks Moskva lõhnaõliks :D jne jne jne...


Tsau!

Cinderella

Nüüd ma kirjutan postituse, mille puhul ma sügavalt kahtlesin, kas ikka riputada see üles siia või kirjutada vihikublogisse. Ma otsustasin, et mul pole midagi varjata. Kes tahab must halvasti mõelda or sth, see saab seda ka ilma põhjusteta edukalt teha.

Laupäev-pühapäev oli Tartus judo MK etapp. Oi blinn, oi blinn, oi blinn! Sellised matšid, sellised tegijad. Käisin mõlemal päeval häälega. Laupäeval tagasi tulles ja pühapäeval minnes sattusin sama inimese peale. Tuli välja, et Navitrolla vend. Ülimuhe mees. Rääkisin talle oma suveplaanidest häälega eurotripile minna ja ta kiitis heaks. Esimene sel juhul. Aga samas hoiatas ka. "Kui autos on õhtu ja autos on 4 vene meest, siis ära peale mine!". Tegelikult päris tõsine asi, aga ma lihtsalt ei suuda enda unistustele käega lüüa. Kui ma midagi väga tahan, siis annan omalt poolt maksimumi, et seda saavutada. Julguse taha enam asi kinni ei jää. Igatahes hääletamine on mulle palju tarkusi kaasa andnud. Liigume nüüd põhiteema juurde - võistlused. Suht huvitav on, kui istud rahulikult, vaatad võistlust ja siis hakkab mingi kutt su ees riideid ära võtma :D Ma ei kurda tegelt. Türklastelt sai taaskord "ma tahan sind vägistada" pilke. Nendest lausa õhkab seda. On ka erandeid kindlasti. Pole erandite süü, et need kahtlased domineerivad ja siis arvataksegi, et türklased on kõik perverdid. Tunnen kaasa. Ma ei tahaks küll, et mind mingi stereotüübi järgi hinnataks.

Laupäeval jäi mulle üks portugallane silma. Maadles üliprolt. Okei, mis ma keerutan, kena oli ka. Või no, ta aura oli meeletu. Pühapäeval läksin konkreetselt tema pärast tagasi. Pühapäeval tekkiski mul idee, millest ma ei saanud lahti lasta. Otsustasin, et pean temaga tuttavaks saama. Juba sellepärast, et ma lähen eurotripile ja siis oleks jõhkralt hea, kui ma teaks kedagi kuskilt kaugelt. Portugal on ju päris hea koht. Niisama rääkima minna ma ei julgenud, sest mu inglise keel on alla igasugust arvestust. Eriti veel siis, kui ma laivis pean rääkima. Jooksen kokku, aje! Lõppus tuligi üks idee. Krissust inspireerituna kirjutasin oma msn-i paberile ja otsustasin selle talle anda sõnagi lausumata. Nägin teda väljas sõprade keskel. Ma ei julgenud minna. Nägin kuidas ta lahkus bussi. Ma teadsin, et kahetsen väga, kui võimaluse mööda lasen. Läksin talle bussi järele. Õnneks istus ta suht ees. Vaatasin paremale ja vasakule koguaeg. Kari poisse vaatab naerusui otsa. Mul oli creepy. Jõudsin temani. Andsin talle selle paberi, kuhu oma msn-i olin kirjutanud. Ta oli ülišokis :D Ei saanud midagi aru. Ta ei jõudnud mulle otsagi vaadata, kui ma juba läinud olin. Bussi ukse peal tuli mulle vastu üks sõbralik Rootsi treener. "Are u coming with us?". Hea meelega oleks läinud. Õhtul sõitsin koju tagasi ja öösel nägin Antoine'st (see portugallane) und :D Olen kuuma saand? Ja! Igatahes veider uni oli. Ta suudles seal ühte poissi :D Mis ma oskan öelda? Näen nunnusid unenägusid. Esmaspäeval tegelesin metsikult uurimistööga. Otsustasin, et lähen teisipäeval ka Tartusse. Judokatel oli laager. Portugallased jäid ka sinna, kuigi nad oleks pidanud juba pühapäeval ära sõitma, aga õnneks purskas Islandil tuhapilvi. Ma tahaks muidugi mõelda, et see on saatus. Teisipäeval kobisingi ülikiiresti Tartusse trenni vaatama. Läbi teise korruse klaasseina vaatasin teda maadlemas. Trenn sai läbi ja nad hakkasid lahkuma. Nägin, kuidas ta väljas seisis oma sõpradega. Aga mina ei julgenud midagi teha taaskord. Laura soovitas bussi järgi minna ja hotelli kaasa sõita, aga üliimelik oleks olnud. Mõni oleks vaadanud, et mida hekki see siin teeb vms. Vaatasin siis, kuidas buss minema sõitis ja ütlen ausalt, et kohutav tunne oli. Sõidan Tartusse ja mille nimel? Ma ei saanud seda nii jätta. A'le'coq-i ees olid rollerivennad. Küsisin, kas nad ei saaks mind viia. Neiu, kust teilt tuleb see julgus? Päriselt ka, ma tunnen, et mingi klõps on käinud ja ma julgen olla ja teha. Tegelt ei julge, aga ma sunnin end. Igatahes need rolluvennad ei võtnud vedu. Kurb. Kas Evelil said ideed otsa? Ei! Läksin Dorpati hotelli juurde administratsiooni ja ütlesin, et mu telefon jäi ühe portugallase kätte ja küsisin ta toa numbrit. Otse loomulikult teadsin ta täispikka nime, friik nagu ma juba olen. Jõudsin ta ukse taha. Tagasi tee oli reaalselt olemas, aga ma kaotasin selle enda jaoks. Koputasin. Koputasin veel. Ja siis veel. Kuskil paar tuba kaugemal tulid paar poissi oma toast tšekkima, mis on. Nende käest küsisingi, kus Antoine on. Nende toas otseloomulikult :D Kutsusid ta toast välja ja vopaaaaa. "I gave u my msn the other day. Do u remember?". Ta ütles, et ta jõudnud mu nägugi näha, sest kõik käis nii kiiresti :D Rääkisime natuke aega seal koridoris nii, et ta sõbrad vahtisid ja kuulasid pealt. Kohatu! Siis lõpuks nad utsitasid teda minuga välja minema. "We're leaving at 12 o'clock so u're like Cinderella.". Nii hämmastav oli temaga rääkida. Ma olin hakkama saanud. Kuigi rääkida oli metsikult raske, sain enam-vähem hakkama. Mitte paremini, kui tema. Need, kes kakskeelsetest peredest on, habavad rohkem igasuguseid keeli. Ta ema on nimelt portugallane ja isa belglane. Rääkisin talle oma tripi plaanidest ja ta oli nõus minuga kokku saama suvel. Cool! Ta peaks praegu veel sõitma koju. 58 tundi sõidab, kui ma valesti aru ei saanud. Igatahes siis saab temaga msn-is rääkida, mis oleks kindlasti sadu kordi etem esialgu. Netisõnastik kohe käepärast ja puha :D Enne üksteisest lahku minemist tegime kalli ja ta tegi seda lõunamaist põsemuside teemat. Ma alguses olin päris hämmingus. Meil ju pole selliseid kombeid, kuigi võiks olla, sest see on nii effing nunnu. Südamlik, soe ja sada kümme asja veel. Ta polnud siuke perv ega liiga pealetükkiv vms. Ta aurast ei saa ma ka üle ega ümber. Ma oleks nagu kärbes ja tema kärbsepaber :D Kui ma eilsele õhtule tagasi mõtlen, siis on mul raske uskuda, et midagi sellist toimus. Mina ja need sündmused ei käi kokku. Huhh! Kell oli liiga palju, et Võrru hääletada. Ma ei riskinud. Jäin Liisa ja Laura poole ööseks. Oi deem, need tüdrukud on kullast. Nii targad ja mõistlikud. Tahaks neid iga päev näha. :/

See oli minu amazing jutt. Rohkem ei tahagi siia midagi kirjutada. Las see postitus jääda sellele portugallasele.

Kinky!

Mingi jube madalseis on. Eelmaldun kõigist. Mu paranoiad. Kompleksid löövad ka eriti tuliselt välja. Tähtede seis vist.

Igatahes otsustasin ratta välja sõitma viia . Alguses mõtlesin, et sõidan hästi hästi kaugele. Nii kaugele, kui suudan. Tahtsin kuskile ilusasse kohta minna, seega otsustasin hoopis Tamulale tiiru teha ja vaadata, kas leian soovitut. Tee peal meenus, et Verijärve ääres on väga breathtaking. Väntasingi sinna. Seal oli hea rahulik, päike paistis, oja voolas. Selline kose langemise hääl oli. Lugesin oma "Tõde ja õigust". Vahepeal tekkis meeletu tahtmine panna raamat käest ja unistada. Unistada sellest, kuidas võiks just sel hetkel seal järveääres olla. Seadsin endale siiski eesmärgiks enne raamat läbi lugeda ja siis minna oma maailma elama. Mu imeline üksindus rikuti. Üks 23 aastane mees tuli mu kõrvale, et ma ta igavust peletaks. Näost suht metsa kasvand ja tõelise talupoja välimusega. Ei, tõelise perverdi ja ahistaja välimusega. Üsna creepy oli. Lootsin kogu hingest, et ta ära läheks. Ma ise ei suutnud öelda ju, et mulle ta seltskond ei istu ja tahan üksi olla. Nii möku olengi. Natukese aja pärast ta siiski läks. Õige pea sõitis keegi oma põriseva kaherattalisega järve äärde. Otse minu taga jäi seisma. Jupp aega asjates seal. Ma muidugi suutsin ette kujutama hakata, et ta on pervert ja võtab parasjagu riideid ära ning varsti tuleb ja vägistab ära. Tegelikult tuli ta lihtsalt kala püüdma. Lugesin edasi. Jäi veel viimane lehekülg lugeda, kui ma silma nurgast nägin, et keegi jälle tuleb. Tuli ja istus must umbes 2 meetri kaugesele maha. Ma ei tahtnud vaadata. Üritasin kõigest väest lugeda lõpuni. Ülikaua aega võttis. Kui viimaks raamatu kotti panin, vaatasin istuja poole. See sama 23 aastane. Ta oli mitu minutit seal vaikselt istunud ja mind vaadanud. MUL HAKKAS NII JUBE! "Saigi läbi. Päris kiire oled. Hakkad ära minema? Tahaksid saatjat? Äkki saaks pärast kokku." Ja kuidas ma minema tõttasin sealt minema!! Kuigi mul oli seal järve ääres hästi hea (seni, kuni mu rahu segati) ei lähe ma sinna üksinda enam tagasi.

Sain valmis oma kleidiga. Ja booleroga. Lubasin kunagi, et panen pildi siia, kui valma.

Pean midagi kaelast maha saama. Midagi, mis mu päikse ette pilve toob. Mind ajavad närvi inimesed, kes teesklevad hoolimist. No milleks? Selleks, et head suhtumist teenida? Aitäh, aga ma ei soovi. Paku kellelegi teisele oma feik, aastas korra, hoolimist. Sellepärast siirus nii hinnas ongi, et seda leidub kuradi vähe. Igatahes kurvaks teeb küll, kui isegi väike "Head aega" liiast on üle huulte paotada, kui teed jälle kuudeks lahku lähevad. Mis sest, et hoolimine ja tunded pole sellised nagu olid. Sidemed pole ammugi enam nii tugevad. Kuid siiski ei saaks öelda, et täiesti ükskõik oleks. Muidugi pole! Aga peale seda, kui ta nii ükskõikselt kiirel sammul minema tuhises nagu mõni võõras. Nagu me poleks tuttavad. Nagu me ei teaks üksteise nimegi. Liiga külm.
PALJU PAREM HAKKAS

Reede-laupäev käisin maal. Tegin labidaga tutvust. Autot sain ka lükata. Meie armsa tee peal pole võimalik mitte kinni jääda. Läksin oma toredate tossudega autot lükkama nagu mõni rammumees. Võiksin sama hästi ahju lükata. Lisaks jäin veel mutta kinni. Hea, et jala kätte sain. Galjal läks palju hullemini. Ta kukkus vapsee põlvedega mutta. Eks ma isegi kujutasin oma nägu ette moavannis. Aga lucky bastard nagu ma olen, said vanni vaid mu tossud.

Muusika tunnis juhtus midagi iseäralikku. Õpetaja rääkis tunni teemat ja siis mulle ootamatult tegi juttu artiklist, mis Pärnu laulemaie kohta kirjutasin talle. Tuli välja, et ta oli Pärnu festivali kohta infot otsinud ja leidnud läbi selle mu blogi ja seepärast lasigi mul artikli kirjutada. "Eee, kui palju te lugenud olete?"

Märkimist väärib ka mu lonerielu. Üksi siin ja üksi seal, aga inimestest puudust ei tule. ÕNNEKS! Näiteks täna käisin majandust rannas õppimas. Värskes õhus hakkab paremini pähe. Kõigepealt tuli üks rääkima. Siis lõpetasin oma õpingud ja hakkasin koju minema. Terve meestekamp (juicytüübid nagu Krissult kuulsin) peatas mu ja tundis suurt vajadust minuga rääkida. Kevad.. jooksuaeg.. ma mõistan! Silmad näevad vaid suguelundeid. Alguses oli "Ilus naeratus!" millele kohe järgnes "Ilus pepu!" millele järgnes kiire eemaldumine tundes ohtralt ebameeldivaid pilke oma kannil. Ladies, u surely know what I felt. Mõne meetri pärast nägin Krissut ja Riskot. JA MIS VÄLJA TULI?! Kallis üleaedne Risko peab mu toa akent silmas, kas tuli põleb või mitte. Valus mõelda, et selle akna ees olen ma oii kui palju kordi riideid vahetanud. Risko oma aknast showd kindlasti näha ei saanud, aga kümneid aknaid on, kus see päris näha võis olla. Olen paranoiline, I know.

Litsid mehed need Vargamäe omad!

Ürgsete mõjudega kevad, palun jäta mind mängust välja! Ma ausalt ei taha käia ringi, südamed näkku kleebitud. Inimene on loom, loomadel on jooksuaeg. Eveli tahab joosta omaette ja vaid tervislikel eesmärkidel. Poiste järele jooksmine on paha paha. Evelile ei meeldi saba liputada ja vastu säärt hõõruda kellelegi. Evelile ei meeldi nurruda ja pai lunida. Nii, et Cupido, hoia nooli kokku, kui kavatsed neid lasta vaid ühe ja minu pihta. Selleks naljaks on vaja kahte noolt, kahte inimest.

Let the sunshine in!

Kevade puhul tervitaks Armaanit, kellel on kevade vastu allergia.

Rõõmu ja muret täis

Vaheaeg on minu jaoks ünsa kasutu olnud. Tähendab mina olen kasutu olnud. Taaskord tegin, mida tahtin teha selle asemel, et teha, mida on vaha teha. Seetõttu olen jubedalt jänni jäänud oma uurimistööga. Isegi "Tõde ja õigus"-e lähenev tähtpäev ei tee mulle niimoodi muret nagu see uurimistöö. Nõme, et ma pean sõltuma kellestki. Palju parem oleks uurimistööd teha teemal, mille kohta saab infot internetist ja raamatutest. Nõme on käia inimestele pinda ja veel nõmedam, kui inimene ei taha eriti koostööd teha. Samas ma ei saa ka kedagi süüdistada. Olen oma mures üksi. Nii 1, 2, 3 ja uurimistöö peast välja. See tekitab vaid stressi.

Paugu pealt ei tulegi midagi vaheajast meelde, aga kui veits rohkem meenutada tuleb meelde nii mõndagi. Teisipäeval pidas meie täisealine neiu Laurits oma sünnipäeva. Hommikul asusime Eliisiga teele nina Põlva poole, et leida üles mingist poest kollane vesikas sünnipäevalapsele. Pöial püsti ja hääletamine algas. Veider, et enamjaolt sattusime mingite ärikate auto peale. Üks rääkis vene aksendiga, MIDA MA ARMASTAN! Olime tast üpris vaimustuses. Tüüp lootis, et me suudame talle teed juhatada kuskile ma-ei-tea-kuhu. No, pisut abiks olime ikka, aga õigest kohast sõitis ta siiski kõvasti mööda. Meie õnneks :D Õhtul sammud siis Krissu pidžaamakale. Ma olin ainus päris ööriides piduline ja tundsin end pehmelt öeldes veidralt. Osta mind, osta mind, osta mind! Umbes nii. Aga pidu oli mahe!

Neljapäeval ajasin end judosse. Mu daamid ja härrad, võtke teatavaks, et judo on ulmeliselt hea. Püstimaadlust ma endiselt teha ei saa, aga selle eest madistan maasmaadluse ajal. Veits kiitleks ka. Kägistasin oma treeneri ära. Seda kägistamisvõtet õpetati Soomes ja see on siiani kõige mõjuvam võte maasmaadluses. Trennist läksime Keiduga minu poole ja hängisime koos laupäeva varahommikuni. Otse loomulikult suutsid mul reede õhtul munad paiste minna ja palavik tõusta. Just kõige ebasobivamal ajal. Laupäeva hommikul oli mul põmst topeltlõug kurgu all. Selle vaatamata pidin ma maksku mis maksab saama Tartusse maadlust vaatama. Hääletamisest on saanud vist üks mu lemmiktegevusi. Tartus vudisin lõpuks oma arust õigesse kohta. Käisin maja ümber poolteist tiiru, katsusin kõiki uksi. Kõik kinni. Eesukse peal oli kirjas, et see on mingi kirik :D Viimaks jõudis mulle kohale, et mul on miskit võlssi läinud. Küsisin Kaupsilt juhiseid. Suur klaassein, Maaülikool, Kreutzwaldi tänav. Ma sada korda tean, kus see asub. Küsisin teen ühe naise käest, kes mind kuskile bussipeatusesse suunas. Samal ajal läks oma autosse mingi püss noormees. Too naine soovitas tema käest küsida täpsemalt järgi. Ja vopaa, mul oli nii palju õnne, et see mees viis mu oma autoga ära. Sel hetkel sain ma aru, kui oluline on iga minut ja iga pisemgi otsus. Olin õigel ajal õiges kohas. Maaülikooli spordihoones oli lisaks kreeka-rooma maadluse võistlustele ka võistlus vabamaadluses, naistemaadluses, kangi tõstmises ja sangpommide tõstmises. Vaatamist oli rohkem kui küll. Enamus aja istusin vaikselt ja mõtlesin oma ülikahtlaseid mõtteid, mis said inspiratsiooni maadlustrikoodest. Nüüd aplaus esimese koha omanikule Taanielile ja kolmanda koha omanikele Kaupole ja Siimule. Üsna metsik maadlus oli (Y) Vedamist oli mul veelgi. Tänu Siimule sain ma ilusti Tartu kesklinna tagasi. Seal jäin ma raske dilemma ette, kas minna Võrru ja käia õhtul sõpsudega klubitiirul või jääda Tartusse Laura juurde ja veeta tema seltsis rahulik õhtu. Valisin Laura ja olen oma valikuga rahul, vaatamata sellele, et Võrus olevat äärmiselt lõbus olnud. Mulle meeldib Laura seltskond. Temaga jagasin ma oma elu parimaid päevi. Tore oli koos neid meenutada. Ma tundisn end jälle sellena, kes ma olin. She is the one that you never forget. She is the heaven-sent angel you met. "Lühikestel poistel on hea vaade."...
Tagasi Võrru muidugi häälega. Järjekordset võttis peale mees. Alati on nii. Mehed on kaastundlikumad???? Igatahes nii palju juttu, kui selle mehega pole ma mitte ühegi inimesega rääkinud, kelle auto peale hääletanud olen. Tüüp oli endine karatekas seega võitluskunstide teema oli mõlemale hingelähedane.

Lõpetaks ühe mõtteteraga, milleni Lauraga jõudsime: "Armastus ei küsi pikkust.". Jamh.. :D

Pidage vastu need mõned kuud. Varsti on suvi käes ja siis teeme midagi eriti head :)