Tänane päev... oi!
Mingi 20-mintsalise vahetunni ajal otsustasime, et meil on vaja minu poole teed jooma ja kooki sööma minna :D Muidugi oli ka üks superjutt vaja läbi lugeda. Otse loomulikult jäime tundi hiljaks. 15 minutit. "Sorry I'm late" "Do you have a reason?" "Yes!". Paar minutit hiljem läks tuletõrjealarm tööle. Esimest korda läksime alarmi ajal õue. Mul juba sada mõtet käis läbi :D A õnneks oli kõik ok nagu ikka. Läksime klassi. Möödus paar minutit ja uuesti kõlises :D Mis siis ikka, kui hakkasime uuesti klassist välja liikuma. "I don't wanna burn!".


Pärast kooli seadsin sammud naabermajja, noortekasse. Teist korda prantsuse keele tunnis. Ma žöö zu ää. Esimese asjana küsiti "Comment ca va?". Sain särada "Ca va bien.". Ja see oligi ainus kord :D Rohkem mul oma youtube õppest kasu polnud.


Järgnes kontsert. Kuulutusel seisis, et esineb Ameerika räppar, aga kontserdil polnud mingit räppi :/ Aga pole viga. Mingi ameerika bänd oli selle eest. Selline enam-vähem. Soojenduseks oli igas mõttes noor Võru bänd, millel pole veel nimegi. Meie koori neiu laulab seal :)

Varsti jälle on hea, kuigi sittagi ei muutu.

Ja ongi hea, obwohl mein Knie schmertsen. Jea, juba teine keka tund, kui põlv mulle keerab. Mu oma põlv. Eelmises tunnis sain alla 30 sekundi jalkat mängida, seekord jõudsin pea pool 500 meetrist joostud. Milleks see jama? Paistab, et perse läheb see osa, mis meie jaoks oluliseim on. No, et terve keha on minu jaoks tähtis, et saaksin tegeleda armastatud alaga. Just nagu mu sugulane, kes on basskitarri mängija, kaotas sõrme. "Saatus käib oma rada, me soovid temasse ei puutu.". Ja siis saab veel pahandada, et nii jobu oled, kuigi ise hindasid oma võimeid ja füüsilist olekut paremaks. Ma ju tean, et suudan. Ja pisar pole valust vaid vihast.

"Kas saab vaikust või ei?"
"Saab, saab, saab, ükskord ikka saab!" Mate tund.. Ev lauluhoos.


Ei oskagi millestki kirjutada, kuigi tahan.


Kas ma jäängi selleks, kes peeglisse virutab?

Kui valesti läheb üks asi, seisan sirge seljaga.
Kui valesti läheb teine, kolmas, neljaski ma..
Tahan surra, kaduda, lihtsalt maa alla vajuda.
Miks kõik, mis teen, vastu taevast lendab?
Miks seal, kus ma, kaos peab olema?
Kas viga on minus või lihtsalt halb kokkusattumus?
Ma ju tahtsin vaid head, a näe sitasti välja kukkus.
Vb oleks parem, kui ei üritaks ega pingutakski.
Arvasin, et suudan, aga paratamatust juba ei muuda.
Arvasin, et saan hakkama, aga keda siin petan ma?
Miks mõtlen, et oskan, kuid tegelt ikka keeran nässu?
Miks abi küsima mu hääl ei kostu?
Elu on täis madalseise ja just madalal ma seisan.
Varsti jälle on hea, kuigi sittagi ei muutu.
Saatus käib oma rada, me soovid temasse ei puutu.

Küsin miks, kuigi vastust ei oota.
Küsin miks. Vastus peitub mus endas.

"Kodus ja võõrsil" kohta on palju eelarvamusi. Mina vaatan seda ikka. Muidugi on palju sügava sisuta stereotüüpse seebika sarnaseid osi, kuid aeg ajalt on mõne sisu väga õpetlik. Nagu tänane. Mehed läksid paadiga merele. Tuli torm ja nad jäid merehätta. Eelnevalt oli arusaamatusi pea kõigil meestel oma naistega. Naiste poolt ütlemata sõnu ja tobedaid solvumisi. "Ma pidasin teda nii enesestmõistetavana." vms. Kallitele inimestele tuleb öelda, kui olulised nad on ja peab seda neile pidevalt meelde tuletama. Tuletada meelde, et ajad muutuvad, olud muutuvad, aga nende koht südames ei kao! See kipub pahatihti ununema..



Minu igapäeva ka..
Loen uut raamatut. Seekord juba midagi märksa veidramat, kui tavaliselt. Vodou teemaline. Alguses oli mul arusaam, et see on mingi musta maagia teema. Siuke freaky.. needused ja vodou-nukud ja.. Aga paistab, et asi pole pooltki nii. Võiks nimetada eraldi usuks. Loodusrahvaste teema. Autori perekonnanimi on maailma nunnuim - Heaven :)

Teine, mis kiirelt läbi sai, kandis nime "Müsteeriumid". Rääkis paranormaalsetest juhtumitest(kummitused, ufod..). Ei tea muidugi, kas see on päris tõsi, aga Tartus Raekoja platsil olevat kunagi surnuaed olnud. Kui suudlevate tudengite purskkaevu hakati ehitama, leiti kirst, milles avastati lapse luud.

Mu arvutikene püüdis viiruse kinni. Täna, arvutit avades jooksid ekraanile sadu ridu "delete"-dega. Mingid pildifailid olid seal ja palju muud. Šokiseisund. Mõtlesin, et jään kogu kõvaketta sisust ilma. Lõpuks avanes desktop... kõik oli alles! Ekraanile ilmus ka aken, kus oli kirjas midagi Trooja hobuse kohta. Pidin minestama hakkama! Jeltsu suurendas mu hirme ja ütles, et see kõige rängem viirus ning võimalik, et arvuti on prügikastikaup. Suurte raskustega sain tähtsamad asjad plaatide peale. Gaašh, tundis juba ise, et olen viiruse saanud! Õnneks Jelena ettekuulutus osutus valeks ja kõik laabus. Arvuti on terve! Kindel on see, et pean kõvasti uurima arvuti ohutuse kohta üritama seda paremini hoida. Sama ei tahaks läbi elada :D

Homme saan tööle minna:) Argipäevadel tahaks ka tohutult töötada, aga aega pole. Aint paariks tunniks saaks. Ülemusele raudselt meeldiks kaheks tunniks mind tööle võtta (Y):D Igatahes homne päev on minu jaoks hea. Iseenda teenitud raha tekitab iseseisva tunde. Pam pa raa, ma sa saan hakkama!

Teen seda, mis vaja, mis mind arendaks, mis oleks ratsionaalselt õige, et enda üle uhkust tunneks. Küll siis ka kõik muu paika loksub.
Lõppude lõpuks on igaüks keegi, kontrollib end ise, ise püstitab reeglid. Peamine, et oled rahul sellega, kes oled ja mida teed ja ei langetaks oma latti, eneseväärikust. Pea püsti! Läbi raskuste tähtede poole!

Natuke meie koorist :)

Palun, palun, palun andke mulle see võimalus. PALUN! Ma pole judos võitu nii väga tahtnud, kui seda võimalust. Ma pole pubekaeas ühtki poissi niimoodi tahtnud, kui seda võimalust. Oeh! Ma annan endast kõik.

Iga mõte, soov, mis peas läbi käib, suundub kosmosesse. Meie unistused loevad, meie hirmud loevad. Kuskil keegi loeb neid ja täidab. Need saavad reaalsuseks. Iga ajurakk mu koljuga kaitstud ajus soovib vaid üht.. Ma ei soovi enam midagi lihtsameelset ja tobedat. Pubekarõõmud on pubekarõõmud, aga see.. Oh, palun!!!!

Naljaks, ma ei usu enam igavesse. Ma ei usu enam üldse sellesse...

Laulusoovitus ka:
Chuckie A ft. Christopher Charles - Love Hurts

Sometimes it's heaven sent, then we head back to hell again

Mis juhtus kõigi kenade meestega?
Vastus on lihtne: sina juhtusid.

http://kurimuri.wordpress.com/kuhu-kadusid-kenad-mehed/

Siiralt,
taastuv Kena Mees


Mm, love it!

Reedene koolipäev oli vägagi häiriv. See on nii masendav, kui õpid meeletult ja tunned, et oled teinud piisavalt ning siis hinnatakse sind lihtlabase kolmega. Masendav on ka see, kui tunned, et sind ei sallita, kuigi sa pole absoluutselt midagi teinud, et see nii oleks.

Eile vaatasin õetütart. Pidin aint üheksa-kümneni hoidma, aga... Poisteõhtu veiniga :D Anname andeks. Mu arust on siuksed asjad nunnud. Tahaks ka oma chiikadega kokku istuda ja lihtsalt olla. Hommikuni olin õe juures. Sain kõhutäie naerda ka, kui hommikul tüüp kurtis, et mälumäng on ta jaoks liiga ületamatu.

Pool päeva möödus spordihallis. Taaniel tuli kohe juurde kvaliteethuumorit tegema. Ta pole muutunud ega kasvanud :D Aga vähemalt ei mõnitanud ega kiusanud nii nagu kunagi.
Siis ühe oma trenni oma tabasin ka ära seal. Otsustas lisaks judole veel hakata Kreeka-Roomat tegema. Lahe, lahe! Võiks ka. Sumot ja veel kõiki siukseid alasid.
Võistelda tahaks. Võita tahaks.

Õllekas kutsub.
Tsau :)

Mul on homseks oi kui palju õppida, aga kui ma seda sissekannet ei kirjuta, ei saagi ma rahu. Mõtted kaovad ära.
Ma pole kunagi eriline raamatulugeja olnud. Mulle meeldib muidugi, aga raamatukokku minemine on ju õudne pingutus :D Nüüd leian end väga tihti raamatu taga. Mitte ainult mina, vaid ka õpetajad.. Selline ma juba olen. Teen pigem seda, mis meeldib, kui seda, mis peab. Aga ega ma tulevikus ei vali ju tööd mida sunniviisiliselt teen vaid seda, mida ikka armastan. Ma loodan vähemalt, et mul on sellist õnne. Nii, raamatud. Kolm järjestikust raamatut, mida lugenud olen, on kõik head! Isegi väga! "Da Vinci kood", "Armastus on see" ja nüüd pooleli olev "Ja kui see oleks tõsi...". Need mõtted ja ideed ja tunded ja inimesed ja vaatenurgad on vaimustavad! Loen ja tunnen uskumatult reaalseid tundeid.

"Kas tunned end hästi, Arthur?"
"Jah."
"Tee siis silmad lahti ja vaata enda ümber ringi. Mälestused heast ei tohi ruttu hääbuda."

"Kuna kõike ei saa ju ühtemoodi läbi elada, siis on tähtis läbi elada seda, mis on oluline."

Ja nii ongi. Iga löök pole ühtemoodi nokauti lööv. Kõik pole südamevalu väärt.
Mulle meeldib mu praegune elu. Näiteks täna trennist koju kõndides lihtsalt naeratasin, sest hea oli olla. Ma olin midagi enda jaoks teinud. Ma sain kedagi õpetada. Sain olla vajalik. Nägin inimesi, kes armastavad sama, mida mina. Ja Riho! Ükskõik, mis teised temast arvavad. Ta on parim treener.
Teisipäeval trennist koju kõndides tulid mingid jorsid, kes koera jalutasid, vastu. Üks neist tegi omaarust kvaliteethuumorit, kui ma neist mööda läksin. Ütles koerale:"Sebi ära, kähku, nüüd!".

Nii, mis veel head? Muidugi koor! "Tuulevaiksel ööl", "Ojalaul".. Iga teisipäev on kui kontsert, kus ma ise olen üks esinejatest. Hingega sees.

Olla keegi teine, kui sina ise, on väga rumal, sest just iseendana oled täiuslik..

Nalja peab saama!