Heaven on the earth

Enne vaheaega oli mu elu kohtav. Pigistasin endast välja nii palju, kui suutsin ja lõpuks olin tühjem kui neegrilapse kõht. Ma ei meeldinud endale enam. Õnneks oli mul väljapääs sellest kõigest. Rootsi Kuningriik. Sellepärast ootasingi vaheaega. Pärast poolt aastat oli mul võimalus ema, õde ja venda näha. Lisaks sain minna riiki, kus ma varem pole käinud, aga väga olen tahtnud minna. Ma armastasin Rootsit juba enne sinna jõudmist.

Pühapäev. Häälega Tallinnasse minek. Mul vedas. Sain kohe peale. Kahe autoga sõitsin. Teine autojuht algul hirmutas täiega ära. Tal oli seljas poolpikk nahkmantel ja peas nahkmüts, mis kattis vaid pool tema paljast pealage. Ta nägi tõepoolest kahtlane välja. Õnneks polnud välimus ja iseloom omavahel seotud. Tüüp rääkis, kus ta reisinud on. Täpselt see teema, mis mind huvitab.

Laev väljus 18:00. Taas olin lucky bastard. Sain üksikkajuti. Algul mõtlesin, et lähen häävin fanni, aga no.. Jäin oma kajutisse ja pidasin maha private party. Vaatasin telekast ka, mis laevas toimub. Mingid tüübid tegid strippi. Põnev! Esmaspäeva hommikuks olin kohal. Stockholmis pidin bussile minema. Pilet oli juba tellitud ja mu nimi oli bussijuhil kirjas. Esimene buss, mille juurde läksin, oli õige. Järjekordne vedamine. Sealt sõitsin Uppsalasse (~70 km). Uppsalas tuli õde koos ema bossiga mulle vastu. Oii, kui hästi Triin lõhnas! Uppsalast sõitsime autoga Vängesse(~30 km). Vänges läksime Triinuga bussile ja sõitsime Hebysse(~50 km). Jube eks? :D Sõit sõidu järel. Koguaeg oli tunne, et no nüüd võiks küll kohal olla :D Lõpuks olime. Läksime Triinu kooli. Hämmastav, kui informeeritud kõik mu tulekust olid. Inimesed olid supersõbralikud ja head mu vastu. Eriti Rakan :D:D He was staring me like I'm some person. I tried to stare back, but I couldn't handle it :D When I saw my little brother, I was amazed. He is so much taller and not so cute as he were before :D He is a big boy now. I like when he speaks swedish. It sound so sweet. :) After school we went home. Another buss-ride. 15 km to Runhällen. I liked the apartment. It was small but sweet. Siis sai Triin telefonikõnesid. "Kas su õde tuleb meiega välja? aga kui me peo teeme, kas ta tuleb?". Armas :)

Teisipäeval käisin koolis kaasas. Jummel küll sõbrad, sellises koolis tahaks isegi käia. Meeldis! Tähelepanu sain seekordki rohkem, kui väärt olen. Vahelduseks on väga hea olla kuskil, kus oled nähtav. Ausalt, vaikselt tekkis tunne, et ma olengi ilus, tark ja osav. Naljakas, kui Eestis olen eikeegi ja siis mingis teises riigis... Oeh. Ma ei hakka eitama, et ma nautisin seda kõike. Vahepeal oli ebamugav, aga sellegipoolest meelitav. Ma passisin enamus ajast ühes klassis. Keeleõppeklass oli too. Nii nunnu oli jälgida kuidas noored poisid eputamas käisid. Kes õppis mingi eesti keelse lause ära, kes seisis mu laua ees, kes piilus ukse vahelt. Üks väike tüdruk oli ka hullult armas. Ta läks põlvili, pani käed kokku ja ütles "I love you". Kui ma lugesin, istus ta oma raamatuga mu kõrvale ja hakkas ka lugema. Seal oli veel toredaid tüdrukuid.

Kolmapäeval läksin emmega tööle kaasa. Ta on koristaja. Tubli emme mul :) 8 tundi 5 korda nädalas. Siuke trenn ikka. Mamps on jummelest kokku kuivand sellega. Kui bussiga Hebysse jõudsime ja seal pussipeatuses Runhällenisse minemiseks bussi ootasime, saime Triinu ja Johannaga kokku. Teate, kui ilusasti kõlab rootsi keel eestlase suust? Mmmmmmm.

Neljapäeval pidime emmega Uppsalasse kluppi minema, aga see jäi ära, sest Rakan uuris välja, et siis pole pidu normaalsetes klubides. Tüüp sebis oma venna autoga meid Uppsalasse viima. Suht vägev oli. Iraaklastest kolm venda ja siis meie Triinuga :D Läksime piljardit mängima. Suhelda nendega ei saanud, sest inglise keelt nad ei osanud ja rootsi keelt Triin eriti ei haba veel. Nii, et kehakeel ja näoilmed workisid. Kõik, kes muga piljardit on mänginud peaksid teadma, et ma sakin :D No, seekord läks õnneks ja olin kogemata pro mõnel löögil :D

Reedel pidu Johanna pool. Oioioi :D Pidu sisaldas kõike! Ausalt, üks sündmusterohkemaid pidusid. Siuke action.

Laupäev. TRAVIS MCCOY JA BRUNO MARS STOCKHOLMIS. Isssssssssand, kui hea see oli! Isegi emmele meeldis. Emmele on üldse mu muusika meeldima hakanud :D Näiteks Cutmasta-Kuukivid ja pärlid läks talle peale. Igatahes see kontsert jääb mulle elulõpuni meelde.

Pühapäeval veetsin põmst terve päeva uute rootsi semudega. Minu viimane päev nendega. Rakan andis mulle mälestuseks käevõru. Shafik andis oma kaelakee ja käevõru. Hästi hästi hästi armas.

Jõuluvaheajal lähen tagasi. Raudselt. Juba igatsen kõiki. Eriti oma õde ja Johannat.

"Eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanib Eesti Keele Instituut kasutusele jätta vaid viis käänet - mõnitav, ihaldav, omastav, äraütlev ja mittemidagiütlev. Lisaks kaalutakse, kas mitte lülitada grammatikasse ka umbusaldavat kõneviisi ja mõningad ringkonnad tunnevad puudust järelminevast käändest. See vastaks küsimusele: kes läheb järele?"

Täna olin doonor ja loovutasin 450ml (vist) oma 0 positiivset verd. Kui keegi tahab mu positiivsust, siis küsige vaid. Tegin väikest uuringut ja sain teada, et mu veri on väga mõttetu ja levinud. Positiivse veregrupiga on 83% eestlastest. Negatiivsetele aga positiivne veri ei sobi. Kuigi 0 pidi sobima kõigile, ei sobi minu positiivne veri negatiivsetele kahjuks. 0 negatiivne on unikaalne. Tahaks olla negatiivne :( Tahaks, et mu veri oleks kõigile hea :/ Noh, aga null positiivne on peaaegu nagu negatiivne ju :D Null ehk mitte midagi. Olen mitte midagi positiivne. Oh, ma ikka nii excited oma veregrupist. Andeksi. Igatahes huvitav tunne oli ajul, kui ta pahandas minuga peavalu näol, et ta saab liiga vähe verd.

Täna saime tähtsad kirjandid kätte. Kui õpetaja kommenteeris neid, siis ma tõsiselt kartsin, et mu kirjandist midagi head ei tulnud. Kätte sain, oli paberil 5 kahe miinusega ja õnneks vähem punast, kui enamusel, aga tee mis tahad, mul on tunne, et sain ebaõiglaselt hea hinde. Ma tunnen, et ma polnud seda väärt. Tunnen, et sain viie sellepärast, et ma olen Eveli. Arvan, et õpetaja lihtsalt ei tahtnud mulle nelja panna. Oeh :( Väga niru tunne on. Anyway võin panna selle siia ka kunagi. Teema mulle iseenesest suht meeldis, aga mõtted on mul tühjad, igavad, pointless.

Scmetterlingen haben in meinem Bauch gefliegt.

Pikakannu metsade vahelt

Mul on tunne nagu oleksin seesama Eveli, kes 5 aastat tagasi, kui ma veel siin, Pikakannul elasin. selline nunnult tagasihoidlik ja arg. Siis on veel mingi siuke kihelus sees. Nagu külmavärinad pooleldi. Seda tunnet on raske seletada. Viimasel ajal on mul olnud palju selliseid mälestuse tundeid. Mingid lõhnad, kohad, laulud... ikka tuleb meelde mingi konkreetne tunne, mis mul teatud ajahetkel oli.

Täna oli suur kooriproov. Kestis umbes 4 tundi. Kuna mu õde oli teatud põhjustel suremise äärel, võtsin Mannu endaga laulma kaasa, et õde saaks rahu ja vaikust. Ja oii jeerum, mis tsirkus sellest välja tuli :D Algus oli suht ladna, aga lõpu poole hakkas see pisike metskiisuks. Ronis mu otsas ja nööpis kampsunit lahti koguaeg :D Hea, et ta oma keeletamistrikki ei teinud. Muidugi tegi soolot ka, kui kooriga laulsime, musitas laulikut, vaatas kooripoisse kurjalt jne :D Kurtis, et poisid ütlesid talle "Jou!" :D Aga see-eest olid kõik tädid ilusad.

Eilne õhtu, oii sõbrad, kui te vaid teaksite, naeraksite koos minuga :D Terve tänane päev olen omaette muiganud. Ausalt, tahaks kõva häälega naerda vaid :D Uskumatu, kui metsikuks võib õhtu kiskuda. Vähemalt on meil üks sõber juures :D:D:D Täiega sorri, et siin omaette naeran, aga ma lihtsalt ei või avaldada, mis juhtus :D Pealegi mulle hullult meeldib kiusata oma salatsemistega :D

Nii palju koolon D-sid pole mul elusees ühes sissekandes olnud vist.

Ich liebe all of teid mucho mucho.

Hei :) Kuidagi nii tagasihoidlik on olla siin. Nagu näeks vana head sõpra, keda pole jupp aega näinud. Küllalt kaua, et vestlus alguses pisut kohmakas on. Nii on mul praegu blogiga ja ausalt öeldes üldse kirjutamisega. Kahtlustan, et mu ajul on midagi viga, et ma teen midagi väga valesti endaga. Ma ei suuda keskenduda. Näiteks tahtsin ma mingi päev kontrolltööks korralikult õppida ja selgeks saada midagi, aga vot ei võtnud see pagana pea mul. Lugesin tuimalt. Ja mu kirjutamisoskus. Õhh, see häirib mind kõige enam. Ma pole enam oma kirjanditega rahul. Tunnen, et minus pole enam midagi. Olen end ammendanud. Esmaspäeval oli tahtmine tõsta käed üles ja anda alla. Ma ei saanud hakkama enam. Tundsin end ülimalt rumalana. Naljakas, et matemaatika suudab mind nii rivist välja lüüa :D Ma ei saa sinna midagi parata, et see aine paneb mind võistlema. Tahan olla üle keskmise. Ausalt, tahaks tark olla. Või no natukegi intelligentsem. Ja esmaspäeval.. õhh. Nutuäärel olin. Kogu see pinge.. kool, autokool, lapsehoidmine... Muide täna olen kolmest saati last hoidmas. Mul pole selle vastu väga midagi, aga lihtsalt muud asjad kannatavad. Eeskätt mu uneaeg, sest ma jopskin võtan endale ju lisaks olemasolevatele kohustustele veel kohustusi. Mu "must to do list". Kõik läheb kergemaks. Varsti. Aitab halast.

Neljapäeval käisin mingi luulelaagri sarnasel asjal jälle. Seekord oli aint Võrumaa noored. Väga noored. Läksin küll vastumeelselt sinna (pidin samal päeval õppima, õppima, õppima). Õpetaja tahtis, et ma sellest augustikuu ENKO laagrist räägiks. Olin ju ainus võrukas, kes seal käis. Üllataval kombel ma ei pabistanud teiste ees seistes ja rääkides asjast, millest ma eriti midagi ei mäletanud. Isegi mu hääl ei värisenud. Näed, vahepeal olen ikka tubli ka. Need mõned tunnid, mis seal olin, olid head. Isegi kahetsen, et ei jäänud sinna edasi. Öösel oli nii mõndagi juhtunud.. :D Oleks tahtnud tunnistajaks olla seal ja pärast koolis näpuga näidata ja naerda mõne üle. Oih, nii on õel :/ Päh, Ev! Mm, kas on imelik iseendaga rääkida?..

Tänane oli vahva. Teised 12ndikud läksid Tallinnasse, aga ma jäin Võrru, sest muidu poleks jõudnud tööle. Seega hommikupoolik oli vaba. Kuni kella kaheni. Mina muidugi läksin teiseks tunniks kooli matat järgi vastama ja siis õppima. Õpetaja andis mulle töö kätta ja lubas mul minna ülesandeid lahendama kuskile. Läksin raamatukokku. Seal avastasin, et mul pole mata vihikut kaasas. Ilma selleta ei osanud ma aga neid ülesandeid lahendada. Tänu mu supermälule. No, siis ma jooksin koju. Otsisin vihikud, paanitsesin. Ei leidnud. Jooksin tagasi kooli. Vaatasin uuesti oma kotti ja voilaa. Vihik oli kõige peal ja nii nähtaval, kui vähegi võimalik. Siit moraal: ära paanitse, kui sa midagi otsid :D Joosta sain.
Koolivabal päeval olin mitu tundi koolis. Olen normaalne või mis? Mulle peab ikka hullult seal meeldima :D No. Ja siis tuli autokooli sõit, milles ma taaskord sakkisin. Ja siis lapsehoidmine. Mulle nii meeldivad Liisu vanemad!

Oki, mul kiire koju minekuga.

Tsauuuuuuuuuuuuuuuuu

Kui kellelgi mind vaja on siis teadke, ma olen alati olemas.

Liana blogi sissekanne, kus ta mainis, et tema sünnipäeval (6.august) visati Hiroshimale tuumapomm ajendas mind vaatma, mis minu sünnikuupäeval juhtunud on. Huvitavamad panen ka siia (eesti keeles ei kõla hästi, seega kirjutan need inglise keeles, sorri)

• Africa Day
• Day of Youth
  
• Geek Pride Day
• Integrity Day
• National Missing Children's Day

Day of Youth... Integrity.. jeps. I appreciate the youth. It's terribly sad to watch, how people around me changes. They grow up. No, that's not bad but it's still awully sad to see it how they lose their youth. Spend major part of their lives living for the precious Other Half. They disappear. It's like they doesn't exist anymore. They are happy but it seems to me like their dreams are vanished. They don't live their lives, the life lives them. In fetters, in their own little box. They are completely happy with their lives. I don't understand. I'm content with my life too, but I know that I could do better and oh, I will do better.. soon! Peoples values are different, patently. Uh, it really tears me apart to see how youth thirst of life silently fades. Life without great dreams, without reason to live. I love people who has the fire in their eyes. I love the faith in disbelief, 'cause now I know that I can pull off with things which I previously thought are impossible. Dream and react.


Eesti peale tagasi. 1. okt oli mu viimane õpetajate päev. Tunnid kestsid vaid 30 piinavat minutit. Esimene tund oli mul inka neljanda a klassiga. Mängisime mingit mängu ja pärast mõnda minutit sain aru, et neile see väga peale ei lähe. Isegi mul oli metsikult igav. Mis siis veel neil, kes nad armastasid tegutseda. Küsisin, mis nad teha tahtsid ja.... Kord läks käest pisut, aga ausalt öeldes ei häirinud see mind. Absoluutselt! Natuke korrale vb kutsusin. Järgmine tund oli saksa 9.b-ga. Teadsin kohe, et nendega pole mõtet hakata midagi korraldama. "Mul on teile ainult üks ülesanne. Öelge kes on puudujad?". Siis natuke rääkisin ns maast ja ilmast. 2 tüdrukut lasin koridori akna juurde rääkima. Anarhia ühesõnaga. Aga nad olid vaiksed ja rahulikud. Kui ma klassist välja läksin, pani Martin oma sõpsudega klassist plehku. Pärast tuli välja, et nad olid pahandust teinud ja tehti ettepanek nad kooli nimekirjast eemaldada. Tubli Ev! :D Sinust saaks hea õpetaja. Kolmas ja ühtlasi viimane tund oli inglise keel 4b-klassiga. Minu lemmikud :D Väga ülemeelikud. Mulle meeldis nende energiaüleküllus. Üks mu lemmikpliks nägi välja nagu Lindsay Lohan filmis "Kaks tilka vett". Ta oli väga metsik! Tegi poistega õhupoksi, niheles koguaeg, mängis tiigrit, püüdis oma klassivenda ära needa (ofc käisid sinna juurde tema metsikud pilgud ja graatsilised käteliigutused). Ühesõnaga oli ta ägedaim väike tüdruk, keda mu silm näinud on. Kas ma keelasin, käskisin, piirasin? EI! Kui tund sai läbi, andis üks pisike tüdruk mulle lille ja aitas toolid üles panna. Üks väike poiss tuli ka klassi tagasi mulle appi. Jättis positiivse emotsiooni. Kui ma lugesin Liana sissekannet õpetajete päevast jäi küll karp väga lahti. Tal käis ikka korralik action. Liana, olen su üle uhke!


Triin (mu Rootsis elav õde) läks oma afganistaanlasest eksiga afganistaanlaste peole, kus oli terve hunnik afganistaani poisse, kes tantsisid nagu naised ja ta oli ainus naissoost isik seal. Armastan seda, kui sürrilt see kõlab.


Faithfully yours

Eveli

Heips! Alguses hakkasin inglise keeles kirjutama, aga siis sain aru, kui jubedalt ma selles sakin, nii et ei üritagi hakata siin pingutama ja kirjutan parem koduses eesti keeles. Kodune.. sellist asja pole ammu tundnud. Kodu.. Endiselt pole mul kodu ja peret. Nii imelik, kui see teile ka ei tunduks, ei suuda ma enam õppidagi, sest vanaema juures, kus ma praegu elan, pole mu kodu. Lisaks on mul õppimiseks vaja ka arvutit. Weird, aga nii juba asjad on. Aeg ajalt kujutan ette, kuidas emmel, Triinul ja Arturil seal kuningriigis teisel pool merd läheb. Minu kujutlustes läheb neil hästi. Mu kujutlustes olen vahepeal koos nendega. Võibolla oleks pidanud nendega kaasa minema. Jah, raske oleks olnud, aga mis siis! Mõne kuuga oleks rootsi keelega sõbraks saanud ja ... oleks, jälle see nõmekas oleks. Igatahes olen saanud nendega veitsa rääkida. Jep, neil läheb ülesmäge. Tagasilöök tuli ka. Nimelt murti emme autosse sisse ja varastati mitmete korterite võtmed. Emme on koristusfirmas tööl ja käib kortereid küürimas, sp olid tal igast võtmed. Igatahes mingi idikas pätsas need ära ja 2 korteriomanikku nõuab lukuvahetust. 1 lukuvahetus on kuskil 3000 krooni, nii et jeps... Loo moraal: ära kunagi jäta väärtesemeid autosse.

Kuidas mul läheb? Superhästi. Olen enamus ajast rõõmus ja positiivne, käin tööl (lapsehoidmine), läksin autokooli, külastan kooli. Tegemist on peaaegu igaks päevaks. Olen õnnelik. Sain lahti kinnisideedest. Olen vaba. Ausalt, hea on! Olen rahul. Ootan vaheaega. Oiiii, kohe räägin miks ta my cup of tea tuleb :)

Kavatsen minna mõne sõbrannaga Rootsi. 30. oktoobril lähen Göta Källare'sse Travis McCoyd ja Bruno Mars'i kuulama. Liblikad keerlevad kõhus, kui sellele mõtlen. Üüüüüüüh! Lisaks sellele oleksin mitu head päeva Rootsis, näeks emmet, Triinu ja Arturit, oleksin rootslaste keskel. Mmmmmm. Rootslased on mu top1 rahvus vist. I wonder why... :D Rootsi keel... oi deem. Nii vähe ongi õnneks vaja. Jah, vaheajale mõtlemine topib mu näkku iseenesest naeratuse. Mõni üksik nädal veel.. Aeg läheb õnneks kiiresti. Eriti mu kool-autokool-lapsehoidmine stiilis elul läheb aeg superkiiresti. Mulle meeldib see. Mida vähem vaba aega, seda vähem aega tunda end üksi ja mõelda elu kurvaks.

Viimasel ajal leian end mõtlemas väärakaid mõtteid. Näiteks esmaspäeval autokoolis. Õpetaja seletas midagi tahvli ees. Vaatasin tuima näoga. Keha oli seal, ise olin hoopis kuskil mujal. Ühes pervokas mälestuses. Nägin silme ees asju, mida tegelikult mu silmad tol hetkel ei näinud. Kui ma lõpuks aru sain, kui haige see on, mis mu peas toimub, kiskus suu iseenesest naerule. Tõesti, see on ülimalt friik :D Mul pole mingeid kahtlasi ihasid. Hormoonid ei mölla. Lihtsalt iseenesest tulid mingid mälupildid ja sealt edasi tegi fantaasia oma räpase töö. Tahes tahtmata. Tekib tunne nagu elaks mu see peale minu veel keegi. Keegi metsik, rebel, naughty. Las elab :D Ta teeb mulle nalja oma imelikkusega.

Marise (kes omakorda sai idee Marilt) 18 asja enne 18 aastaseks saamist inspireeris mind sama tegema. Tegin ka listi. Lausa kaks. Üks on "Must to do list 2010", teine "Must to do during my eurotrip". See 2010 aasta must-to-do's on kuude kaupa pandud kirja, mida ma tegema pean. Näiteks septembrikuus on:

• Mehis Heinsaare loominguga tutvumine
• 2 nädalat pilatest
• Rattaga Tartusse sõitmine
• Kitarril "When you say nothing at all"
• *****'i leidmine

2 esimest on tehtud, kolmanda teen homme, neljas jääb vist ära ja viimane on puhtalt saatuses kinni, sest omalt poolt olen andnud juba piisavalt, et leida... jeps.
Mulle nii meeldib see listide teema. See sunnib mind tegutsema, kui ma peakski jääma mõttetult vahtima. Eurotripi list on.... uuuh :) Seda on hea lugeda, sest ma tean, et aasta pärast tripil viin kõik ellu, mis seal listis on. Tahan endale näidata, et suudan oma unistusi ja eesmärke järgida, et mul on piisavalt südikust.

"..kunagi ei takista Armastus inimest Oma Loo otsimisel. Kui nii peaks juhtuma, siis sellepärast, et see ei olnud tõeline Armastus, see, mis räägib Maailma Keeles." (P.Coelho "Alkeemik")
Inimene on nagu ta on. Tal on õigus unistustele ja vabadusele neid ellu viia. Isegi tähtis Teine Pool ei peaks teda takistama. Veel vähem muutma.

Lugesin just läbi Mehis Heinsaare "Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa". Selle peategelane on mees, kes lasi oma Teisel Poolel ja tervel üldsusel summutada oma Mina, mattis maha oma unistused ja hakkas elama üksluiset ja rutiinset elu nagu ülejäänud inimass. See elamata jäänud elu hakkas teda niimoodi piinama, et lõpuks läks ta hing rändama. See paistis olevat midagi astraalrännaku, unistamise ja unenäo vahepealselt, mis ta läbi elas.
Ma vihkan, kui keegi kedagi muuta tahab või etteheiteid teeb. Käseb või keelab. Pean silmas sellist "käseb ja keelab" mis pole seotud kasvatamisega või õpetamisega vaid puhtalt teise inimese muutmisega endale meelepärasemaks. Miks ei suuda mõni võtta inimest nagu ta on?Koos tema heade ja halbade külgedega. Ütlen selle peale vaid üht: BÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ!

Homme on mul ees pikk rattasõit, seega aitab tänaseks. Pealegi pole mu silmad enam harjunud vahtima tundide kaupa arvutiekraani.

Tsauuuuuuu

XOXO

Go ahead and say goodbye,

I'll be alright.

Go ahead and make me cry,

I'll be alright.

It sucks when I do willingly things that I actually hate. I wanna be proud of myself. I guess doing stupid things is in humen nature and I'm a regular erring human being (just making excuses). I don't regret anything but I'm angry on myself that let my feelings show. I don't like when I'm baldfaced. Seems like everybody can see what am I thinking.

"Oeh, jälle see metslane puges su sisse."



One day when I strolled around the town with Tiina's child my former teacher walked to me and sayd "Oh what a beautiful baby. Is it yours?". My jaw fell to the pavement and my eyes were wide open. I was shocked! I'm too young for it despite the fact that my mother had her first child when she was only 17. Different times, different life.

Olime puhkusel Triinu, Arturi ja ühe tüübiga, kes oli mu tuttav. Olime hotellitoas, kus see tüüp terroriseeris meid. Me ei tohtinud välja minna loata. Ma ei mäleta (v ei teagi), mis plaanid tal olid. Vist minu omamine. Nagu kaksikute iseloomustuses seisavad, et nad tahavad parterit ainult endale. Ütlesin, et pean vetsu minema. Ta lubas. WC asus hotellitoast koridorist kõndides umbes 20 meetrit eemal. Mu eesmärk oli minna esimesele korrusele (olime kuuendal) vastuvõttu ja leida keegi, kes mind aitaks. Lifti ukse avanemine võttis palju aega. Otsustasin minna trepist, mis oli päris pikk. Varsti jõudsin esimesela korrusele. Tõmbasin mingi hotellitöötaja väikesesse ruumi, mis osutus vetsuks. Päris weird oli. Siuke pervokas värk tundus teistele vast. Igatahes rääkisin tollele tüübile kõik kiiresti ära. Lahkusime wc-st. Triin ja Artur olid allkorrusel ja vaatasid multikaid. Vaatasin koos nendega. Mõtlesin, et peaks sellele terrori-tüübile ütlema, kus oleme ja mis teeme. Ma ei tahtnud teda vihastada. Kartsin teda. Härra Terror jõudis just liftiga alla. Lift suitses. Mingi rike. Ta ei näinud mind. Läksin teise liftiga üles, et oma olulised asjad võtta. Tuba oli piinlikult korras ja esialgu ei leidnudki oma asju. Osad oli see terror-mees ära võtnud. Tegin väga kiiresti. Kartsin oma väikese õe ja venna pärast. Liftiga alla minna ma ei julgenud, sest tundsin, et Härra Terror tuleb sealt just välja. Otsustasin treppide kasuks taaskord. Vastu tuli 2 noormeest, kellest üks oli päris my cup of tea. Pilk pilgus kõndisime üksteise poole. Silmanurgast nägin vana tuttavat terroriseerijat. Ta vaatas mulle korra otsa ja kõndis kuskile minema. Aimasin halba. My-cup-of-tea tundis mu vastu huvi. Ta küsis mu telefoninubrit. Pidin selle talle paberile kirjutama. 578 kirjutamisega sain kenasti hakkama, aga edasi tekkis komplikatsioone. Kuidagi ei saanud hakkama. 010-i kirjutamine läks vapsee metsa. Ühe asemel tuli igast jama. Siis avastasin, et 37 on ka keskelt puudu. Igatahes jah, ülimalt veider. Panin selle kiirustamise arvele. Tahtsin terrorile järgi joosta. Ma pidin. Lõpuks sai number kirja, õigesti või mitte, igatahes panin kohe Hr. Terrori juurde ajama. Küsisin süüdistavalt ja poolkarjudes, kus Artur ja Triin on. Mida ta nendega tegi? Ta oli neil ma ei tea kuhu käskinud kõndida. Võõral maal, võõras kohas. Nad olid raudselt eksinud ja hirmul. Arvatavasti üritasin peituda selle psaiko eest. Imelik, aga see psaiko ei tundunud enam nii hull kui muidu. Ta tahtsi aidata neid leida isegi. Minuga oli veel üks sõbranna, keda ma täielikult usaldasin. Otsustasime kolmekesi hargneda. Küsisin Hr. Terrorilt, kust otsima peaks. Ta ütles, et metsaradadelt. Telefon helises. Jaanika. Ta kõne ja jutt ajas mind närvi. Nii segane. Ta tahtsis Terroriga rääkida. Pärast kõnet läksime otsingutele. Ma ei usaldanud seda meest, aga vähemalt aitas ta mul otsida. Ma ei tahtnud, et ta hetkekski Arturi ja Triinuga jääks, kuid minu jaoks oli veel tähtsam nende leidmine. Tahtsin neid väga näha. Ärkasin...

Öeldakse, et unenägudes elatakse tihtipeale läbi igapäevaelu põhilisi mõtetes olevaid sündmusi vms. Jah, ma igatsen oma venda ja õde. Emmet ikka ka. Aga eriti oma väiksemaid. Mõtlen pidevalt kuidas neil läheb. Ma tean, et neil on raske. Tahaks toeks olla. Tahaks aidata. See on probleem nr 1.

Probleem nr 2. on see, et mul on harukordne vajadus romantika järele ja see ajab mind oksele. Minu kevad-südames algas nüüd. See on lihtsalt jube! Palun päästke mind. Ma ei taha tahta midagi, mida ma ei saa.

Probleem nr 3. on see, et ma ei saa mida tahan kohe nüüdsama, sest mul on kohustused. Ma ei saa minna far far away. The sun is shining, but it's far away.


Kõndisin eile kosmeetikapoes omas mullis olles vastu klaasseina. Can't break my bubble.



Am I bright enough to shine in your spaces?

Fantasy Island

Meeletult raske on edasi elada seal, kus terve elu elanud olen, kui olen saanud maitse suhu lõunamaisest täiuslikkusest. Killuke paradiisi, mille peale mõtlen iga kuradi päev. Ma lihtsalt ei suuda lahti lasta. See kõik kestis liiga üürikest aega. Kokkuvõttes 1 ideaalne nädal. Ainus lohutus on see, et mul tuleb Võrus olla vaid kuni keskkooli lõpuni ehk siis vähem kui aasta. Seda pole palju. Siiski on valus mõelda, et mõnda inimest, keda Splitis kohtasin, ei pruugi ma enam kunagi näha. Neid näen vast, kes mind facebookis üles on leidnud või keda ma ise leidnud olen, aga teised.. No ok, mis teised, Oscar :D Või Oskar?.. Gosh, kui hopeless. Kõige hullem on see, et ma pole valmis alla andma. Saatsin facebookis kuuele potentsiaalsele Horvaatia- Oskarile kirja, et äkki joppab ja tüüp ongi see, keda otsin. Ei jopanud. Aga 2 Oskarit hakkasid minuga pikemalt rääkima. Üks püüab aidata ja teine ütles, et ma Stockholmi otsima tuleks :D:D:D Mõlemad Oskarid on bänditüübid. No mida hekki, eksole. Oskar-triangle. Olen nii friik, aga ausalt öeldes who cares? Mul on eesmärgid ja ma teen vähemalt midagi, et neid täita. Näiteks hetkel töötan kolmes kohas. Esmaspäev- laupäev kell 7-13 turul, pärast seda tavaliselt Tiina last hoidma viie-kuueni ja siis vahepeal harva kui vaja Kadri-Triinu koera jalutama või last hoidma.


Juulis panin netti üles tasuta tööotsimiskuulutuse ja seni on mulle tööd pakkunud 5 (maybe rohkem) inimest. Kadri-Triin oli teine, kelle pakkumise kahe käega vastu võtsin. Tal on iiri setter Robi, kes absoluutselt ei reageeri mulle. Vahepeal mõtlesin, et äkki on ta kurt, kuid ilmselt on asi siiski selles, et ma olen ta silmis mittekeegi :D Nice! Eriti siis, kui ta teist koera näeb ja metsiku jõuga tõmbama hakkab, nii et ma vaevu kinni hoida jõuan. Mul on meeletult kahju, sest ta saab niimoodi väga haiget. Böö! Kadri-Triinu last, Miat (paariaastane vist) olen ka korra hoidnud. Nunnu, nunnu, nunnu!


Umbes nädal tagasi helistas mulle Tiina ja soovis ka lapsehoiduteenust. Ofc olin nõus. Ajad klappisid ideaalselt. Tiina ja ta mees Kristjan on minu vastu nii head. Olen ainult kaks päeva nende juures käinud, kuid juba kohtlevad nad mind kui pereliiget. Pluss veel see, et nende pisike 11-kuune tütar Liisu on super laps. Mmmh. Eile käisin pärast turgu last hoidmas ja siis õhtul kella kümneks läksin uuesti, sest tal tulid mingid bestikad kokku, keda kaua polnud näinud ja nad plaanisid Madhouse'i vallutada. Oh sa püha lehm, mis püssid seal koos olid. No tõesti. Modellimaja. Riided, kingad, meik, figuur.. kõik kõik kõik! Piltilusad ühesõnaga. Ja mitte ainult ilusad vaid toredad ka. Unustasin mainida, et Kadri-Triin ja Tiina on sõbrannad ja Kadri-Triin oli ka seal. Üks naine oli suvepuhkused Eestis. Muidu elab USAs. No mmmh! Istusin diivanil ja vaatasin telekat. Tiina tuli minu juurde "Ütle, kui sul igav on. Ma võin mida iganes teha - tantsida laulda, et sul lõbusam oleks.". Ulmseliselt hoolitsev. Öö veetsin seal igaks juhuks, kui Liisu peaks üles ärkama vms, mida ta ei teinud. Magada sain 3-4 tundi. Kristjan kohe tervitas mind hommikul, enne kui jõudsin veel silmad päris avada. Vaatas, et mul hea olla oleks ja tegi kõik. Rääkisime teetassi taga juttu. Ta ütles, et kui neil oleks suurem korter, võtaks nad mind enda juurde. No deem! Ma tean neid inimesi alles paar päeva, aga juba on nad mulle nagu perekond. Jutt venis nii pikaks, et jäin turule 20 mintsa hiljaks :D Vedasin end kohale verd täisvalgunud silmadega. Hurmav kindlasti. Mul on mingi teema silmadega pärast Horvaatiat. Jubeebameeldiv. Arsti juurde esimene vaba aeg on 17 sept. AJUVABA! Eks ma lihtsalt üks päev pressin end kuskile vahele, kui asi hulluks jälle läheb. Vahepeal on nii, et silmi lahti hoida on vastik. Nende kinnihoidminegi pole mingi lust ja lillepidu.



Tegin oma elus ühe ebakindla otsuse. Terve suvi olen pendeldanud ühest kohast teise. Teoorias elasin vanaema juures, aga tegelt olin suht siin-seal koguaeg. Kuna ma ei tahtnud vanaemale koormaks olla ja papsil oli liitlast ja ühtlasi oma best friendy ( arvan natuke liiga palju endast) kõrvale vaja ja ma tundsin väga puudust sellisest asjast nagu perekond, otsustasin oma perenatukese juurde elama minna, kes mul siia veel jäänud on. Ehk siis olen nüüd jälle Pikakannu Eveli. Mina ja mu isa naine elame harmooniliselt koos ühe katuse all seni kuni issi aeg ajalt Soomemail maju kokku klopsib. Tõotab tulla ilus elu.
Oh jeerum, kui mul vaid oleks võimalus, läheksin otsejoones emme juurde Rootsi elama. Igatsen metsikult oma väikest venda ja õde (jah, isegi Triinut, kellega ma suurem osa ajast läbi ei saanud). Veel üks põhjus, miks gümnaasiumi lõppu ootan. Kuigi kohe sügisvaheajal lähen nagunii külla. Oeh! Koguaeg on keegi, keda igatseda.


Tsau praeguseks!


Elage Oma Loo järgi. :)

A little bit heaven in my life

Spliti rannapeo kohad.

Spliti rand ja peokohad.

Minu Horvaatia aeg on otsas. Igatsen seda meeletult. Vihikusse kirjutasin juba 16 lehekülge oma seiklustest ja nüüd oleks aeg siia ka mingi ülevaade panna.

14. juulil algas minu trip. Läksin sinna õe, tema mehe Kinzu ja 3-aastase tütre Mannuga. Esimesed päeval jõudsime Tšehhi, kus veetsime öö hotellis. Hommikul sain elu parima kohvi. Tavaliselt ma seda saasta ei joo, aga seal oli see imeliselt maitsev. Tšehhi oli päris odav (Y).

15. juulil läksime Triestesse (Itaalias) ja käisime seal umbes pooleteist tundi shoppamas, sest seal on odavad riided. Sain 2 imelist kleiti. Edasi sõitsime mööda mereäärt Sloveeniasse. Olekisn tahtnud kohe merre hüpata ja pärast lõunamaalaste kõrvale visata ja päikest võtta. Kahjuks pidime minema kämpingut otsima. Selle leidmise ja üles panemisega läks nii palju aega, et jõudsime alles õhtul merre, mis oli täielik supp. Soe ühesõnaga.

Järgmisel päeval (16. juulil) jõudsime Horvaatiasse ja põrutasime kohe Krk'i saarele, kuhu viis metsikult vinge sild. Kõik oli nii ilus, aga ma oleks tahtnud seda kõike oma käega katsuda ja mitte põsk vastu autoklaasi jõllata. Järjekordne päev möödus normaalset kämpingut otsides. Muide see, et oma telk kuskile kämpingule maha panna maksab 160-180 krooni öö. Muidugi oli seal dušš ja wc, kuid siiski on seda natuke palju. Kuna Krk-is polnud ühtki kohta, millega Kinz rahul oleks, läksime saarelt minema ja otsisime mandril sobivat kohta. Mul oli villand sellisest tripist, sest absoluutselt iga päev läks midagi halvasti ja hommikust õhtuni autoga sõita polnud ka meeldiv. Õnneks oli ka õel siiber seega naistevõim otsustas, et järgmisel päeval otsime endale apartmenti. Õhtuks leidsime kämpingu ja panime kohe telgid püsti. Suht pime oli, kui ujuma läksime. Vesi oli jahe ja lained metsikud seega kauaks me vette ei jäänud. Jäin suurele purdele lesima ja tähti piiluma. Ei mingeid sääski (L)(L) Sinna oleks võinud kasvõi magama jääda. Hiljem mängiti seal kitarri ja lauldi. Nad olid kas itaalased või hispaanlased või kohalikud. Mõtlesin, et peaks nende juurde minema, et oma reisi natukenegi huvitavaks muuta, kuid otsustasin telgi juurde jääda ja lihtsalt kuulata. I'm shy.

17. juulil sõitsime Spliti, mis asub Horvaatia lõunatipus. See on suur ja elav linn. Turismiinfost küsisin mingit odavat apartmenti, mille ka saime. 70 eurot öö. Õhtul käisime rannas, millega Kinz ega õde rahul polnud. Järgimsel päeval pidime uue koha otsima, sest hind arvutuste kohaselt pidi ka siiski pisut kalliks jääma. No kurat, eks. Korter oli hea. SEAL OLI KONDITSIONEER! Otsustasin, et pean kuskile tantsima saama. Pean kuskile mõnusale peole saama. Järgnesime Kinzuga kuhu mass liikus ja viimasks leidsimegi koha mere ääres. Rahvast oli metsikult, aga kõik istusid. Sain teada, et pisut vara on veel, et tantsida. Läksime koju, vahetasin kleiti ja jahtusin maha jahedas korteris. Õde ja Kinz hoiatasid mind moslemitest eest. Alguses puidid nad toredad olema, aga pärast, kui kokku kolime (miks ma seda oleks pidanud tegema??:D) pidid nad jubedaks muutuma. Siis veel hoiatasid, et kui mulle jooki välja tehakse jälgiksin, et sinna sisse ei pandaks midagi kahtlast. Läksin üksi randa tagasi. Siis tuli meelde, et ehk peaks raha ja id-kaardi ka võtma. Läksin tagasi korterisse. See oli umbes 100 m kaugusel rannast, aga ma suutsin ikka ära eksida. That's me. Tänavad olid ühesugused ja risti-rästi. Okei, ma ei õigusta end. Olen pathetic väikelinna pliks. Lõpuks leidsin korteri üles. Randa tagasi minnes polnud pidu ikka veel hoos. Kõndisin ringi ja otsustasin uuesti korterisse minna natukeseks. Uskumatu, aga jälle ei leidnud korraga seda üles. Päris kõva orienteeruja olen. Vähemalt sai mingi osa sellest linnast mulle vägagi tuttavaks. Tagasi rannaklubisse minnes oli pidu täies hoos. Mul oli täiesti ükskõik, et ma seal ihuüksi olin ja kedagi ei tundnud. Läksin keset tantsuplatsi, panin silmad kinni ja tunnetasin muusikat, mis mulle üllatuseks oli täpselt selline nagu Eesti klubides. Vahe oli selles, et rahvast oli nii palju, et kätega vehkida kohe kindlasti ei saanud. Kui silmad lahti tegin avastasin, et tantsin mingi kambaga koos. Kamba ainus tüdruk oli nunnu lokkidega pliks. Naeratasime üksteisele. Seal oli veel 2 lokkidega(lokid, lokid, lokid!!!) kutti ja 1 rasta. Pärast mõnda minutit otsustasin tolle tüdrukuga juttu teha. Need 4 suurepärast inimest olid 19-21 aastased šveitslased, kes võtsid mu kohe omaks. Sõprade leidmise pluss oli veel see, et nii olin kaitstud pealetükkivate pervertide eest. Bettina ja Lucasega suhtlesin neist neljast põhiliselt. Tantsisime kella neljani ja läksime merre ujuma. Mmm! Kahjuks läksid nad järgmisel päeval ära, seega rohkem ma neid ei näinud.

18. juuli läksime ütlema, et 70 eurot käib meil siiski ülejõu. Olin metsikult nukker, sest lõpuks leidsin koha, mis mulle tõsiselt meeldis. Õnneks meil vedas ja meile pakuti 60 euro eest korterit, mis oli parem, kui eelmine. Rõõm puges seest välja. Split oli väärt iga krooni, mida maksma pidin. Kui olime end uues imelises korteris sisse seadnud, läksime otsima normaalset randa, mille ka leidsime. Imeline rand väikeste kivikestega ja merega, mis nägi välja täpselt nagu mu unistustes. Õhtul läksin taas sinna peole. Tee peal oli mul esimest korda hirm nahas. Sain aru, et üksik tüdruk on kerge saak. Soovisin välja näha koledam ja et mul oleks vähem avar dekoltee. Randa minek ei möödunud viperusteta. Samal tänavapoolel, kus kõndisin, rahuldas end mingi mees meetrikõrguse aia taga näoga tänava poole. Kui teda märkasin, läksin kiiresti teisele poole teed. See naeratus, millega ta mind vaatas, ei lähe mul vist elusees meelest. Tunnetasin ta pilku endal. See oli vastik! Kartsin nii metsikult, et ta tuleb mulle järgi or sth. Õnneks oli ta endaga liiga busy. Nii palju kui ma teda näha jõudsin, tundus ta kena välimusega noor mees olevat. Ma ei mõista... Mu tuju oli miinustes, kuid koju minna ma ei kavatsenud. Juba mõte sellest aiast mööda minna tekitas külmavärinaid. Pealegi tahtsin oma aega Splitis maksimaalselt ära kasutada üritasin siiski nautida õhtut. Minu juurde tuli 29 aastane norrakas (oli vist?), kes ei tahtnud, et ma tusatseks. Ta kutsus mu tantsima ja kuna ta paistis olevat viisakas ja kena mees, läksingi. Esmamulje on tihti petlik. Või no.. mulle vähemalt tundus, et ta tahab mulle liiga lähedal olla... Kehakeel räägib iseenese eest. Nii tema, kui minu oma. Minu oma ütles "Mine ära!". Läkski. Jäin edasi tantsima. Õige pea hakkas minuga rääkima üks 21 aastane britt. Läksime suure lärmi seest välja mere äärde. Briti aksent on jumalik, aga kohati on raske sellest aru saada. Igatahes sain kõva inglise keele praktika ja tuttavaks ühe meeldiva kutiga, kelle peamine eesmärk polnud minu krabamine. Nathaniel andis mulle laia lilla patsikummi, mis nüüd Eestis olles on iga hetk minuga. Split on minuga. Seda vaadates olen kindel, et mu reis polnud unenägu.

19. juuli algas päris vara. Liiga vara tüdruku jaoks, kes jõudis koju kell 6 hommikul. Pärast hommikusööki randa merd ja päikest nautima. Kell kaks sain kokku Nathanieliga. Ma olin liiga zombie, et rääkida. Eriti veel inglise keeles. Seega läksin koju ja üritasin magada. Keegi võiks mulle õpetada, kuidas tudumine käib. Kohe üldse ei tulnud välja. Õhtul läksin ohtralt vahtu täis vanni, mis mõjus mulle väga hästi. Väsimusest polnud jälgegi. Taaskord sättisin end randa minekuks. Olin überõnnelik, kui möödusin sellest hand-job-mehe aiast ja kõik harašo oli. Kui Natahanieli nägin, panin ta kohe pihta, sest ma tõesti ei viitsinud tantsida sama muusika saatel, mis iga õhtu kõlas. Ajasime juttu ja hängisime niisama. Nat läks burksi ostma ja ma jäin nats eemale istuma. Umbes 5 minuti pärast olid mu kõrval hunnik briti tüüpe. Ainus kaine neist hakkas minuga rääkima. Gosh, kui naljakad need teised olid :D Ajasime Nat ja nende teiste inglastega juttu, kuni nad ära läksid. Nad pidid 4 tunni pärast lennujaamas olema. Tundsin kaasa ainsale kainele inimesele tolles kambas. Mu õhtu lõppes varem, kui muidu. Umbes nelja ajal olin kodus. Finally sain normaalselt magada.

20. juuli. Läksin üksi päevitama. Teised läksid linna peale oma päikesepõlenud ihuga. Oh, kuidas ma seda merd ja randa armastan! Olin aint 2 tundi rannas, sest ei tahtnud päikesega liiale minna. Kahjuks avastasin õhtul, et olen siiski punane ja siuke palaviku tunne oli. Sel õhtul jäin koju. Kavatsesin end korralikult välja puhata järgmiseks päevaks.

21. juuli. Õhtune pidu. Panin selga oma uue kleidi, mille olin samal päeval turult ostnud. Meganunnu rannakleit. Mul oli suva, kas see oli sobilik või mitte. Mulle niimoodi meeldis. Taaskord üksinda tantsimine. Mingi düüd arvas heast peast, et mulle retsilt meeldib, kui ta end vastu mind hõõrub. Panin käe ta rinnale ja lükkasin eemale. Sellest piisas, et taaskord omapäi jääda tantsuplatsile.

Some of them want to use you

Some of them want to get used by you

Some of them want to abuse you

Some of them want to be abused

Mulle isegi meeldis üksi tantsida. Silmad kinni. Kedagi teist polnud mu maailmas. Muusika oli sama, mis iga õhtu. Ehk siis peamiselt jube! :D Läksin veits eemale istuma. Seal oli mingi kamm toimunud. Üks mees oli pikali maas. Ta silmad olid lahti ja miski temas ei viidanud elule. See oli üks jubedamaid vaatepilte mu elus. Õnneks ta lõpuks liigutas end. Hingasin kergendatult. "Liigne alkohol." mõtlesin ma. Kõndisin mõnda aega ringi ja istusin tagasi sinna. Nüüd oli selle tüübi ümber hunnik inimesi. Ei läinud palju aega, kui politsei platsis oli. Ma olin hämmingus, et sellisest asjast nii suur number tehtis. Meil Eestis kutsutakse ikka kiirabi või viiakse inimene kainenema or sth, aga seal tõmmati politsei lint ümber selle koha, kus tüüp oli. Asi pidi tõsine olema.
Otsustasin teha oma viimase tiiru ja siis koju minna. Viimane võimalus kohata ka sel õhtul kedagi toredat või siis mitte ja minna koju magama. Paistis, et käiku läheb see viimane plaan. Kuid siiis... peatas mind üks rootsi kutt. Oskar hakkas mulle kohe meeldima. Tema olek ja kõik. Totaalne erinevus teistest käperdajatest. "Why aren't you dancing?" "Cause I can't here any music." Selle politsei teema pärast lõpetati muusika mängimine. "Then we do like this." Ta võttis mu ümbert kinni ja tegi beatboxi sarnast muusikat, mis kõlas paremini, kui kõik laulud kokku, mida seal kuulnud olin. Isegi "Tik Tok" ei ületanud seda. Ja me tantsisime tema muusika järgi mõned sekundid. Oskar tutvustas mulle oma sõpru. Mul oli oma kamp, kui nii võib öelda. Läksime kõrvalklubisse. Oh sa vana püss, mis muusika seal oli!! Siukest polnud ma elusees kuulnud. Miljon korda parem, kui tavaline klubimuusika. Siuke mõnus lõunamaine. Pärast tantsimist läksime ujuma. Mina koos oma uue lemmiku kleidiga. Pesu väele väga ei võtaks ju. Vesimaadlus ja värgid. Ma olen õnnelik oma judoaastate üle... :D Umbes kell 5 oli kojuminek. Mu rootslased läksid koju edasi tsillima ja kutsusid mind ka. Olin kahevahel. Oskar pani käed mu kõrvadele ja pööras mu näo teistest eemale "Just think for yourself. What do you want?". Ei loe mida ma tahan. Luges see, mis oli õige. Õde oleks end hulluks muretsenud, kui mind hommikul kodus poleks olnud. Pealegi tundus vale minna kaasa nelja rootsi tüübiga, mis sest, et nad olid supertoredad. Ma tean, et nendega poleks mul ohtu olnud. For god sake, NO! Kuid siiski. Mu õde.. Pealegi oli homme ka päev. Oskar tahtis mu numbrit, et siis kokku saada, kuid seda polnud mõttet anda. Välismaal mu telfu ei funga. Levi njetu. Aga ma olin kindel, et seal peol me näeks. Nii, et tsau Oskar ja teised, kelle nimed olid meelde jätmiseks liiga keerulised.

Sain teada ka sellest politsei värgist. Mees, keda maas halvas seisus nägin... no.. ta suri. Politsei sõnul "was beaten to death". Seda kuuldes olin rohkem kui šokeeritud. Ma ei suutnud uskuda, et asi tõepoolest nii tõsine oli. Samuti oli täiesti ulme, et inimesed, kes ta juures olid, ei kutsunud kiirabi. Alles siis, kui mees surnud oli, tehti midagi.

22. juuli. Asun kohe õhtu kallale, sest need olid kõige põnevamad. Mul polnud isu kohata kedagi uut. Oleks tahtnud tuttavaid nägusid. Tuttavaid rootsi nägusid. Esimest korda seal oldud aja jooksul sain eelistatuks blondi juuksevärvi tõttu. Ungarlane. Veidike purjus ja jututujus. Kainena oleks ta kindlasti päris tore olnud, aga nii.. Rääkisime mõnda aega juttu ja läksin otsingutuurile. Missioon "leia rootslased". Neid polnud. Selle eest tahtis minuga juttu ajada 21 aastane Kanadalane. Kuidagi jutukas õhtu tõotas tulla. :D Ta oli kaine, mis sobis mulle. Ta avaldas mulle muljet oma viisakuse ja üldse kogu oma eluga. Noor, sihikindel, arukas. Tahtsin metsikult viimast õhtut veeta oma rootslastega. Nad olid ainsad, keda mul oleks olnud võimalus näha ka pärast Horvaatiat. Mu emme ju elab Rootsis. Suht lähedal neile. Aga läks teisiti ja mu õhtu möödus jutukalt.

23. juuli hommikul lahkusime Splitist ja käisime Horvaatia rahvuslikus pargis. Iga inimene peaks seal korra elus ära käima. Seal oli võrratult ilus. Pärast seda algas mu maseaeg. Mida kaugemale Splitist läksime, seda hullemaks kõik muutus. Ilm oli põhja pool pilvisem, külmem. Sääski oli palju. Oleksin soovinud tagasi minna ja jääda Spliti. Kasvõi terveks eluks. Mul on hea meel, et mu esimene reis polnud hääletamistrip. Niimoodi kindlalt koos õe ja ta perega minnes sain aimu kuidas asjad käivad ja millega arvestada oleks vaja. Olen hääletripiks valmis. Esmalt kogun raha ja siis teen asja ära. Järgmine suvi. Aga talv... tahaks kuskile minna. Kuskile päikese alla. Mu trip polnud selline nagu plaanisin, aga see oli siiski imeline. Kliima, inimesed.. Pole end vist kunagi nii väärtusliku ja erilisena tundnud, kui seal olles. Minus nähti head. Ma sain olla inimene ilma minevikuta. Ilma mineviku vigadeta. Olin ainult oleviku Eveli. What u see is what u get. Ma võisin seal teostada iga oma idee ja olla täiesti vaba, piirideta. Näiteks Eestis ma küll üksi kuskile tantsima ei julgeks minna. Eestis ma ei julgeks teha komplimenti suvalisele naisele, et kiita tema ilusat salli.