Heut' ist mein Tag

Hommik algas mul kenasti. Astusin hoobilt auto ette. Elu on ikka nii ülehinnatud.. Ärge kuulake mind! Eilne hommik oli sama lõbus. Kõndisin parasjagu kooli, kui mingi elukas vasta aeda jooksis. Mõtlesin, et näen nägemusi, aga ei! Kits oli! See jobuke retsis end kõvasti. Suurest šokist aju ka ei funktsioneerinud nii nagu vaja ja kõndisin lihtsalt käbe kooli, sest olin hiljaks jäämas nagu alati. Oleks võinud inimese kombel appi minna, aga ei! Mina kõnnin edasi, lõust viltu ees. Kohe huviga mõtlen, mida toob järgnev hommik...

Sündmustest nii palju, et sain oma elu esimesed uisud ja olen neid korralikult ka kasutanud. Kohe esimesel päeval kutsuti uiskama. Kui väljas nägin miskene kamp mind ootas, kahekordistusid silmad. Priit oli kõik oma kamraadid kokku ajanud. Priit, Gert, Kert, Oha, Tamm, Hannes ja ich. Esimene kukkumine oli juba enne püstisaamist. Mul polnud veel uisudki korralikult jalas. No ja sellele ilusale avapaugule järgnes veel pauke. Ühe neist takistas G. must kinni võttes, kui ma ta lähedal jälle oma tasakaaluhädades olin. Õnneks polnud ükski kukkumistest FÜÜSILISELT valus. Järgmisel päeval käisin lausa 3 korda uisukat külastamas. Esimesel korral oli Kert R ja ta kelgukoer mu kaaslasteks, teised korrad olin õndas üksinduse.

Laupäeval kutsus Fredo(ta on mu orksis viimati lisatud video tantsumees) külla. Ajumängude ja filosoofiliste juttude saatel sai seal siis hea mitu tundi veedetud. Järjekordselt märkimisväärne päev.

Ära tuleks mainida ka mu kalapüük. Üks nunnu kalake jäi võrku ja nüüd tuleb vaid ära praadida. Krissu lubas õli lisamisel abiks olla. Inimene, kes mulle viimasel ajal pidevalt toeks on. Ur my little star!

"Ma keevitan kokku Fredy mehelikkuse ja Fredy. Kelle ma kokku saan?"
"Eveli!"

There can be miracles, when you believe

Kõik pole must ja valge. Elu pole reaalsusega piiratud. Selles on tsipake midagi maagilist. Midagi seletamatut, hämmastavat ja suurepärast. Mõttejõud ja südamesoovid omavad hiiglaslikku mõju. Ma olen koguaeg arvanud, et mu soovid ei täitu. Arvasin, et elul on mulle juba ammu välja mõeldud rada, mida ma käima pean ja see kõik on nagu realism - rusuvates toonides ja kriitiline. Arvasin, et unistused on lihtsalt mõtted, mis peast aeg ajalt läbi käivad. Unistused on loodud täitmiseks. Võin oma mõtete ja soovidega kedagi puudutada. Võin omada just täpselt sellist elu, mis mulle meeldib. Võin end õnnelikuks teha. Ainult mina ise teen end õnnetuks, ainult mina ise teen end õnnelikuks. Õigemini mu mõtted, suhtumine. Kõik oleneb sellest, kuidas mõtlen. Kuidas suudan oma mõtteid kontrollida. Kuidas lasen ümbritseval end mõjutada. Kuidas ise ümbritsevat mõjutan. Igaüks meist omab mingit jõudu. Ma tahan oma jõudu ikka kasutada ka. Oii, kosmos teab, et kasutan :) Nii äge, et meie mõtted polegi nii tühised. "Miski ei ole võimatu, ainult meie piiratud meeled defineerivad teatud asju mõeldamatutena."


Kool algas suure hooga. Sebimist ja sagimist on kõriaguni. Kaevata pole mõtet, sest ma pole kohe kindlast ainus õpilane maamunal, kellel kodutööd kõrimulguni on :D Ei tasu asju enda jaoks raskemaks mõelda, kui need tegelt on. Hindeid ei maksaks ka üle tähtsustada. Kõigest tühised numbrid. No suhteliselt tühised. Väga käest ära ei tasuks ka minna lasta. Okei, mida ma ikka ematsen siin. Homme tuleb mõned nummid tööd edukalt sooritada. :D Logaritm kõlab nagu see oleks midagu oskega seotud. For riil.


Tsauuuuuu, mu sõber arvuti ja mõned lugejad.


L i v e y o u r d r e a m s!

Eilne oli mu lühikese elu kõige hullem päev ja ma luban teile kallid sõbrad, et see ei kordu enam kunagi!! Mitte kuradi kunagi. Tahan vabandada teie ees, kes te minu eest hoolitsesite ja muretsesite. Sorri, et selline saast olen. Mul on kohutavalt häbi. Pole elusees sellist häbi tundnud. Praegu on tunne nagu oleks see lihtsalt halb uni olnud. Raske uskuda, et minuga tõesti juhtus nii. See pole mina. Ma ei tunne end enam. Igatahes mul on sitaks head sõbrad! Kui te poleks sellised, nagu te olete, siis mind vb polekski enam. Suur tänu! Üritage andestada ja unustada. Püüdke mõelda, et see polnud mina vaid keegi teine. Ma väga loodan, et te ei vaata mind nüüd teise pilguga. Loodan, et te ei mõista mind hukka. Loodan, et kõik jääb endiseks. Loodan, et eilset poleks olnud. Loodan, et ma enam mitte kunagi kellegi pärast rumalusi ei tee. Tahan enda üle uhkust tunda ja et mu sõbrad võiksid ka uhked olla minu pärast. Teie pärast üritan olla parem.

Te olete mulle nii kallid.

It drives me crazy

Enese vastu tegutsemine on naeratada, kui tegelt kuuldu on valusalt torkiv. Peab teesklema, et öeldu ei tähenda midagi. Ma ei taha lihtsalt käega lüüa. Tahan tegutseda. Midagigi teha. Võibolla kuidagi vastu torkida? Karma is a bitch, I pray to god she always haunts you. Näete, I'm crazy. Mõtted on kurjad. Ma ei taha halba. Tahan lihtsalt õiglust. Tõde oleks ka äärmiselt teretulnud. On ju nõme, kui valetatakse aint sellepärast, et ei taheta teist õnnetuks teha. Saadetakse valesid signaale. Trsh, naistele peab valusat tõtt rääkima. Muidu hakkame igast asju ette kujutama. Võtame mingi lootusekillu kuskilt välja ja ei jätagi rahule. Ülemõtlemine on põhiline. Nii, et tõde, tõde, tõde! Ma ei vaja tobedaid vabandusi.


Vahepeal tulevad süümekad, et ma nii naine olen. Tühine kommenteerimine ja klatš on põhiline. On ussid! Vahepeal tahaks rohkem mees olla. Wish we could switch up the roles. I can be that. Okei, väike joke. Oma sugu peaks just kaitsema. Mu vanaema näiteks eelistab isegi kassi mehele. :D Meeste stereotüüp on küll naiste arust sitapea, aga olge rahulikud mehed, see "sitapea" ei oma tõsist tähendust. Minu arust on see ns öeldud. Fakt on see, et mingi ürgne jõud tõmbab meid üksteise poole ja selle vastu kahjuks ei saa.


Ma olen nii rahulolematu, isegi vihane ja kurb, aga samas suht õnnelik. Motoorne rahutus. Ei taha tegevusettuses olla. Tean mida teha oleks vaja. Tuleb uskuda endasse. Hästi, hästi palju. Tuleb uskuda plaanide täitumisse. Tuleb olla positiivne. Halva tujuga läheb terve päev ju p*rse.


Mõtle häid mõtteid.

Call me crazy, call me odd, call me what u want to

Hei hei! POLE AMMU NÄINUD või miskit. Alustaks algusest. Teisipäeval oli viimane esinemine näidendiga. Viimane ja parim! Kõik sai alguse kõhulahtisusega lapsest Vilja tänava majas. Kõik, mis järgnes oli väga feil. Kõige feilim esinemine, aga samas PARIM. Ainus etendus, kus publik korralikult naeris vähemalt! :D Järgnes väike aftekas õllekas. Te meeldite mulle. Täitsa siiralt kohe. Signe, kooriõpetaja, kirjutas hot'i kirja kõigile:
"Te olete fantastilised, Te olete parimad....ma lihtsalt ei leia sõnu. See ongi ühtekuuluvus, kui koos teha, hästi teha ja naeratada. Olen olnud teile karm vahel ehk liigagi, aga seda on ju ka vaja. Mul on tohutult hea meel, et te olete kasvanud kokku üheks vahvaks toredaks kambaks."...


Kolmapäeval olid aktused ja KOOL LÄBI. Kolmapäeval algas hullumaja :D Kuni tänaseni välja on iga päev mingi kamm olnud. Magama pole enne hommikut jõudnud. Mingi hommik tegid Keidu ja jaaniuss mulle süüa, mis oli eluhää! Eilne oli ka päris märkimisväärne. Sai saarlase pool töllerdatud. Umbes kell pool viis sai koju ujutud ja tuttu mindud, aga kas ma saan magada?? Ei! Kell 6 helistati ja tuldi külla. Mootorratas, jaaniuss ja Krissu. Tegin oma magamisrekordi ka. Õhtul, nats pärast viit tuli mamps voodi juurde burksiga. Ega muidu poleks üles tõusnudki.


Räägiks esmamuljest ja võimaluse andmisest. MILLEKS ANDA INIMESELE VÕIMALUST? Pigem ikka kuulata mida ula peal räägitakse ja uskuda kõike paska. Teised teavad ju alati rohkem ja paremini.
Minust saab vist ühe tänava jalutaja. I'm not the kind of girl who gives up just like that. Saladuse jõu panen ka tööle vms. Mida iganes see ka ei tähendaks :D "The secret", vaadake. Peaks väga tase film olema. Mu mõtted lähevad kosmosesse ja soovid täituvad.

Üks teatud "Hei-hei!" kummitab mind jälle :D Ella, u know. Igatahes hei hei! Tänane on ebameeldivalt tujutu olnud. See on võibolla mu unetu öö tõttu. Järjekordselt no! Vastik! Täna oleks just ekstra energiat vaja olnud. Esinesime 2 korda näidendiga. Vai jummal, ütleks ma. Ühe laulu ajal vehkisime mingite küünaldega, mis olid plastmass värgenduse sees. Ühel läks too näidendi ajal põlema. Tulevärki ka natuke. Mina seda tähele ei pannud muidugi. No hallo, kes ikka tulekahjut märkaks, eks. Oma märgi panin ka muidugi maha. Kukkusin toolide alla (Y) Ma ei tea, kuidas ma suudan, aga ma suudan! Muidu oli nunnu nagu kooriga ikka on.



Kes püüab kõigest väest, saab igaühe käest. Kes püüab kõigest väest, saab ikka Kärsoni käest. Nii on. Aga mind ei kepi, mind ei koti, mind ei kratsi.. Vingugu palju tahes, mina olen rahul nii enda grupi esitlusega, kui klassikaaslaste omadega. Vahepeal tuleb tunne, et räägitakse aint sellepärast, et saaks rääkida. Isegi, kui midagi tarka öelda pole. Ikka räägitakse.



Mu mõne päeva tagune emoluule passiks selle postituse juurde ideaalselt :D

Kui ma ei sobi, ei kõlba,
sind enda ligi ma ei tõmba
Mind ei koti, mul on pohhui
Get nahhui!
Liigun mööda oma rada
Kellegi järgi jooksmine tundub jama



Igas päevas on siiski ka killuke head. Leidsin oma laualt kirjakese jõulukaardiga:) Minu päeva päikesekiir. Aitäh! :)



Armastan endiselt elu.

So fine

Mind natuke hirmutab, et üks masendav asi ei mõjunud minusse absoluutselt. Hoopis vastupidi. Ma olen nagu ümbersündinud. Kõik on hea. Schmetterlingenid on kõhus ei tea millest. Headest sõbrannadest? Igatahes soe hakkab küll :)


Täna oli esimene esinemine näidendiga. Laulda ma ei saanud. No, imenatuke ja imevaikselt. Sellegipoolest nautisin. Rohkem ei saagi nautida. Mul oli meeletult hea. Mitte miski ei viinud mu tuju alla. Suur panus oli ka emmel :D Või siis tema soovitusel pigem. Oeh! Nalja nabani, mida muud ma oskan öelda. Aga ühte ma ütlen, et meie koor on võrratu. Totaalne perekond. Õnneks tuleb veel 4 esinemist meil lähiajal. Ma ei näe oma vanemaid ka nii palju kui koori :D


Ma armastan elu!




You told me it's the truth but I'm still afraid
I'm not the one that would jump the gun
If I had proof I'd take off my shades
and be blinded by the sun

Hellllõu!
Mõtlesin elumärki ilmutada. Reedest saati kodus oma pisikutega passinud. Alguses oli päris karm. Palavik, köha, nohu. Üks õhtu kui mamps koju tuli, küsisin talt "Kas sa oled kaalust alla võtnud?". Ta küsis "Kaalust?". Ma ütlesin "Jah!". Ta tuli mu juurde ja katsus mu pead ning ütles, et olen väga kuum. Pea katsumist ma mäletan, aga seda totaka küsimuse küsimist EI OLNUD. Järelikult sonisin. Õnneks oli see mu haiguse hulleim punkt. Praegu on ainult nohu ja köha. Kõige hullem on ilmselt see, et laulda ei saa ja et kodus peab passima. Nii väga tahaks kõiki näha ja jõulunäidendi proovides käia.

Tüli, stress ja probleemid pidid immuunsussüsteemi nõrgendama. Ma arvasingi, et mu haiguse üheks põhjuseks oli neljapäevane sõnade näol viisakalt nuga saamine. Üks jubedamaid päevi. Õnneks praeguseks olen ma sellest enam vähem üle saanud. Mu peamiseks sooviks on praegu tagasi sõprade keskele saada ja muul pole tähtsust. Persse kõik see! Mu elu ei peaks koosnema sellisest ajukepist. Üks teise otsa. Mulle pole seda vaja.

Väike soovitus: ingveritee on isegi parem, kui küüslauk. Jooge!

Pean soovitama ühte filmi. "The boy in the striped pyjamas". Suht ajalooteemaline film. Hitler ja juudid. "They smell even worse when they burn.". Tõeliselt kohutav ja liigutav film. Oeh!

Parem külg, vasak külg, kõhuli, selili, voodis, põrandal, muusikata, muusikaga ikka und ei tule. Sada trikki juba proovitud, kuid miski ei aita. Kohe, kui silmad kinni panen hakkavad mõtted voolama. Kui vastik! Huvitav, millest unetus tuleb? Päris pikka aega pole sellist jama olnud. Milles on asi? Nüüd olen siin ja loodan kirjutades alateadvusest selle rusuva välja saada. Vastikult tihti blokin, overreact'in, hoian eemale. Kui ma ei oska teatud situatsioonis midagi teha, valin vältimise. Ma leian, et peaksin keskenduma hoopis muule, kui nendele nõmedatele muredele, mis mu peas on. Enamus neist ei vääri sellist tähelepanu. Nii palju head on ju.

Eile, kui tundsin end mõttetuna oskas üks inimene kõik heaks teha. Nii sobival hetkel. Just siis, kui keegi minuga eriti ei suhelnud ja ma arvasin, et keegi ei tahagi seda üldse teha.. Rääkides minuga, kuulates mind, lohutades mind... Mu koorem kergenes. :) Sellega seoses tuli mul jälle meelde laul Crux-Sõnad. Kui palju sõnadega ära annab teha. See oli mu eilse päeva päikesekiir.

Kell on 3.39
Une otsingud vol2

Hoidke ja hoolige :)

Välimuse tähtsus

Leidsin arvutist mingi teksti, mis tegelikult blogi jaoks kirjutasin, aga tookord ei söandanud postitada.

21.oktoober 2009
Hommikuti töötlen oma nägu igasuguste meigivahendite abil, kuna tohutult ebamugav oleks minna kooli jubeda lõustaga. Teen seda, et natuke enesekindlust tõsta. Suurepärase välimuse puudumine võib olla vahepeal väga piinav ja masendav. Rääkimata siis enesehinnangust, mis just välimuse tõttu mõnikord kolinal alla lendab, kuigi palju tähtsamad on väärtused, mida käega ei katsu ja silmaga ei näe. Usun, et neid õigeid väärtusi mul on. Mis kuradi meetodil saan endaga rahul olla, kui pidevalt rõhutatakse just välimuse tähtsust?

Kas pole mitte nii, et ilusatele on palju rohkem lubatud? Halvad omadused korvab kena näolapp. Pole vaja nii palju pingutada, et olla aksepteeritud. Pole eriti raske endale kedagi leida.. ja hoida enda küljes. Esmalt vaadatakse välimust, seejärel õpitakse inimest tundma, kui esimesena mainitu on 5+. Kui see "5+" on huvitatud vastassugupoolest, kes tutvust üritab luua.. Järgneb lihtne stsenaarium. Samas negatiivne, et nende peale ollakse õelalt kade. Igas inimeses on midagi head, seega iga "5+" sobib, kui tõmbumine on vastastikune. Kas ma teen väga valesti öeldes, et valitakse välimuse järgi? Õnneks on ka erandeid.

Ma armastan üle kõige siin maailmas truudust, täielikku pühendumist ÜHELE, päris tõde sõnades "armastan sind igavesti" ja tundeid, mis on jäävad. Igaühe jaoks on ju ÜKS mitte IGAÜKS. Kuidas on võimalik armastada jäägitult üht, lahku minna ja natukese aja pärast juba armastada teist? Loopida oma südant. Ma usun, et süda on rohkem väärt."The man who can't be moved" - vot selle laulu peategelane on suurepärane! How can I move on when I'm still in love with you? So I'm not moving.. Võibolla on mu arusaamad liiga utoopilised, aga siiski usun ja jäängi uskuma, et tõeline on olemas. Nagu filmides "The lake house", "A walk to remember", "P.S. I love you" jne.. Ehk olen liiga palju filme vaadanud? Ehk idealiseerin olematut? Ehk usun valet? Ei, midagi head PEAB olema. Küllaga kulda kusagil ootab ees :)