Call me crazy, call me odd, call me what u want to

Hei hei! POLE AMMU NÄINUD või miskit. Alustaks algusest. Teisipäeval oli viimane esinemine näidendiga. Viimane ja parim! Kõik sai alguse kõhulahtisusega lapsest Vilja tänava majas. Kõik, mis järgnes oli väga feil. Kõige feilim esinemine, aga samas PARIM. Ainus etendus, kus publik korralikult naeris vähemalt! :D Järgnes väike aftekas õllekas. Te meeldite mulle. Täitsa siiralt kohe. Signe, kooriõpetaja, kirjutas hot'i kirja kõigile:
"Te olete fantastilised, Te olete parimad....ma lihtsalt ei leia sõnu. See ongi ühtekuuluvus, kui koos teha, hästi teha ja naeratada. Olen olnud teile karm vahel ehk liigagi, aga seda on ju ka vaja. Mul on tohutult hea meel, et te olete kasvanud kokku üheks vahvaks toredaks kambaks."...


Kolmapäeval olid aktused ja KOOL LÄBI. Kolmapäeval algas hullumaja :D Kuni tänaseni välja on iga päev mingi kamm olnud. Magama pole enne hommikut jõudnud. Mingi hommik tegid Keidu ja jaaniuss mulle süüa, mis oli eluhää! Eilne oli ka päris märkimisväärne. Sai saarlase pool töllerdatud. Umbes kell pool viis sai koju ujutud ja tuttu mindud, aga kas ma saan magada?? Ei! Kell 6 helistati ja tuldi külla. Mootorratas, jaaniuss ja Krissu. Tegin oma magamisrekordi ka. Õhtul, nats pärast viit tuli mamps voodi juurde burksiga. Ega muidu poleks üles tõusnudki.


Räägiks esmamuljest ja võimaluse andmisest. MILLEKS ANDA INIMESELE VÕIMALUST? Pigem ikka kuulata mida ula peal räägitakse ja uskuda kõike paska. Teised teavad ju alati rohkem ja paremini.
Minust saab vist ühe tänava jalutaja. I'm not the kind of girl who gives up just like that. Saladuse jõu panen ka tööle vms. Mida iganes see ka ei tähendaks :D "The secret", vaadake. Peaks väga tase film olema. Mu mõtted lähevad kosmosesse ja soovid täituvad.

Üks teatud "Hei-hei!" kummitab mind jälle :D Ella, u know. Igatahes hei hei! Tänane on ebameeldivalt tujutu olnud. See on võibolla mu unetu öö tõttu. Järjekordselt no! Vastik! Täna oleks just ekstra energiat vaja olnud. Esinesime 2 korda näidendiga. Vai jummal, ütleks ma. Ühe laulu ajal vehkisime mingite küünaldega, mis olid plastmass värgenduse sees. Ühel läks too näidendi ajal põlema. Tulevärki ka natuke. Mina seda tähele ei pannud muidugi. No hallo, kes ikka tulekahjut märkaks, eks. Oma märgi panin ka muidugi maha. Kukkusin toolide alla (Y) Ma ei tea, kuidas ma suudan, aga ma suudan! Muidu oli nunnu nagu kooriga ikka on.



Kes püüab kõigest väest, saab igaühe käest. Kes püüab kõigest väest, saab ikka Kärsoni käest. Nii on. Aga mind ei kepi, mind ei koti, mind ei kratsi.. Vingugu palju tahes, mina olen rahul nii enda grupi esitlusega, kui klassikaaslaste omadega. Vahepeal tuleb tunne, et räägitakse aint sellepärast, et saaks rääkida. Isegi, kui midagi tarka öelda pole. Ikka räägitakse.



Mu mõne päeva tagune emoluule passiks selle postituse juurde ideaalselt :D

Kui ma ei sobi, ei kõlba,
sind enda ligi ma ei tõmba
Mind ei koti, mul on pohhui
Get nahhui!
Liigun mööda oma rada
Kellegi järgi jooksmine tundub jama



Igas päevas on siiski ka killuke head. Leidsin oma laualt kirjakese jõulukaardiga:) Minu päeva päikesekiir. Aitäh! :)



Armastan endiselt elu.

So fine

Mind natuke hirmutab, et üks masendav asi ei mõjunud minusse absoluutselt. Hoopis vastupidi. Ma olen nagu ümbersündinud. Kõik on hea. Schmetterlingenid on kõhus ei tea millest. Headest sõbrannadest? Igatahes soe hakkab küll :)


Täna oli esimene esinemine näidendiga. Laulda ma ei saanud. No, imenatuke ja imevaikselt. Sellegipoolest nautisin. Rohkem ei saagi nautida. Mul oli meeletult hea. Mitte miski ei viinud mu tuju alla. Suur panus oli ka emmel :D Või siis tema soovitusel pigem. Oeh! Nalja nabani, mida muud ma oskan öelda. Aga ühte ma ütlen, et meie koor on võrratu. Totaalne perekond. Õnneks tuleb veel 4 esinemist meil lähiajal. Ma ei näe oma vanemaid ka nii palju kui koori :D


Ma armastan elu!




You told me it's the truth but I'm still afraid
I'm not the one that would jump the gun
If I had proof I'd take off my shades
and be blinded by the sun

Hellllõu!
Mõtlesin elumärki ilmutada. Reedest saati kodus oma pisikutega passinud. Alguses oli päris karm. Palavik, köha, nohu. Üks õhtu kui mamps koju tuli, küsisin talt "Kas sa oled kaalust alla võtnud?". Ta küsis "Kaalust?". Ma ütlesin "Jah!". Ta tuli mu juurde ja katsus mu pead ning ütles, et olen väga kuum. Pea katsumist ma mäletan, aga seda totaka küsimuse küsimist EI OLNUD. Järelikult sonisin. Õnneks oli see mu haiguse hulleim punkt. Praegu on ainult nohu ja köha. Kõige hullem on ilmselt see, et laulda ei saa ja et kodus peab passima. Nii väga tahaks kõiki näha ja jõulunäidendi proovides käia.

Tüli, stress ja probleemid pidid immuunsussüsteemi nõrgendama. Ma arvasingi, et mu haiguse üheks põhjuseks oli neljapäevane sõnade näol viisakalt nuga saamine. Üks jubedamaid päevi. Õnneks praeguseks olen ma sellest enam vähem üle saanud. Mu peamiseks sooviks on praegu tagasi sõprade keskele saada ja muul pole tähtsust. Persse kõik see! Mu elu ei peaks koosnema sellisest ajukepist. Üks teise otsa. Mulle pole seda vaja.

Väike soovitus: ingveritee on isegi parem, kui küüslauk. Jooge!

Pean soovitama ühte filmi. "The boy in the striped pyjamas". Suht ajalooteemaline film. Hitler ja juudid. "They smell even worse when they burn.". Tõeliselt kohutav ja liigutav film. Oeh!

Parem külg, vasak külg, kõhuli, selili, voodis, põrandal, muusikata, muusikaga ikka und ei tule. Sada trikki juba proovitud, kuid miski ei aita. Kohe, kui silmad kinni panen hakkavad mõtted voolama. Kui vastik! Huvitav, millest unetus tuleb? Päris pikka aega pole sellist jama olnud. Milles on asi? Nüüd olen siin ja loodan kirjutades alateadvusest selle rusuva välja saada. Vastikult tihti blokin, overreact'in, hoian eemale. Kui ma ei oska teatud situatsioonis midagi teha, valin vältimise. Ma leian, et peaksin keskenduma hoopis muule, kui nendele nõmedatele muredele, mis mu peas on. Enamus neist ei vääri sellist tähelepanu. Nii palju head on ju.

Eile, kui tundsin end mõttetuna oskas üks inimene kõik heaks teha. Nii sobival hetkel. Just siis, kui keegi minuga eriti ei suhelnud ja ma arvasin, et keegi ei tahagi seda üldse teha.. Rääkides minuga, kuulates mind, lohutades mind... Mu koorem kergenes. :) Sellega seoses tuli mul jälle meelde laul Crux-Sõnad. Kui palju sõnadega ära annab teha. See oli mu eilse päeva päikesekiir.

Kell on 3.39
Une otsingud vol2

Hoidke ja hoolige :)

Välimuse tähtsus

Leidsin arvutist mingi teksti, mis tegelikult blogi jaoks kirjutasin, aga tookord ei söandanud postitada.

21.oktoober 2009
Hommikuti töötlen oma nägu igasuguste meigivahendite abil, kuna tohutult ebamugav oleks minna kooli jubeda lõustaga. Teen seda, et natuke enesekindlust tõsta. Suurepärase välimuse puudumine võib olla vahepeal väga piinav ja masendav. Rääkimata siis enesehinnangust, mis just välimuse tõttu mõnikord kolinal alla lendab, kuigi palju tähtsamad on väärtused, mida käega ei katsu ja silmaga ei näe. Usun, et neid õigeid väärtusi mul on. Mis kuradi meetodil saan endaga rahul olla, kui pidevalt rõhutatakse just välimuse tähtsust?

Kas pole mitte nii, et ilusatele on palju rohkem lubatud? Halvad omadused korvab kena näolapp. Pole vaja nii palju pingutada, et olla aksepteeritud. Pole eriti raske endale kedagi leida.. ja hoida enda küljes. Esmalt vaadatakse välimust, seejärel õpitakse inimest tundma, kui esimesena mainitu on 5+. Kui see "5+" on huvitatud vastassugupoolest, kes tutvust üritab luua.. Järgneb lihtne stsenaarium. Samas negatiivne, et nende peale ollakse õelalt kade. Igas inimeses on midagi head, seega iga "5+" sobib, kui tõmbumine on vastastikune. Kas ma teen väga valesti öeldes, et valitakse välimuse järgi? Õnneks on ka erandeid.

Ma armastan üle kõige siin maailmas truudust, täielikku pühendumist ÜHELE, päris tõde sõnades "armastan sind igavesti" ja tundeid, mis on jäävad. Igaühe jaoks on ju ÜKS mitte IGAÜKS. Kuidas on võimalik armastada jäägitult üht, lahku minna ja natukese aja pärast juba armastada teist? Loopida oma südant. Ma usun, et süda on rohkem väärt."The man who can't be moved" - vot selle laulu peategelane on suurepärane! How can I move on when I'm still in love with you? So I'm not moving.. Võibolla on mu arusaamad liiga utoopilised, aga siiski usun ja jäängi uskuma, et tõeline on olemas. Nagu filmides "The lake house", "A walk to remember", "P.S. I love you" jne.. Ehk olen liiga palju filme vaadanud? Ehk idealiseerin olematut? Ehk usun valet? Ei, midagi head PEAB olema. Küllaga kulda kusagil ootab ees :)

He's just not that into you

"Wise man sayd that I am the rule. That I have to stop thinking that every guy can change..."


Olen meeletus lummuses ühest filmist. See räägib suhetest nii kuradi ilustamata ja realistlikult. Noh, nagu asjad on. Stereotüüpsed mehed lasevad üle ennast alandavaid naisi. For riil, endal hakkas juba häbi nende naiste käitumise pärast. Pane või silmad kinni or sth. Ja mehed.. nagu ikka. Kasutavad ja pärast saadavad läbi lillede perse. Naised aga... tsiteeriks filmi "Miks naised küll nii teevad? Loovad endale ettekujutusi. Võtavad mingi väikese asja ja keeravad selle hoopis millekski teiseks?". Nagu what the fuck, kui õige! Loodame liiga palju ju, eksole? Mõtleme üle. "When guy want's to date with you, he'll make it happen. He will ask you out."

Ma ei oskagi rohkem midagi öelda, kui et I wanna be the exeption. Kes filmi on näinud, mõistab :)

Die Schmetterlinge in meinen Bauch

Neljapäev vastu reedet tuttu jääda ei saanud. Otsisin kedagi, kes minuga väljas nilliks. Eliis tuli :) Deem, that girl is cool! "Arvavad, et võivad arvata." Men :D Seejärel vahetas Eliisi välja somebody. Poole kaheni väljas. Ega mina ju selle peale ei mõtle, et teistel reedeti kool on :D Läksin koju ja hakkasin pakkima. Palju polnud vaja kaasa võtta, aga ma olin nii kuradi unesegane ega habanud midagi. Nagu puuga pähe saanud. 3:20 sõitsin juba bussiga Tallinna, Tallinnast lennukiga Riiga, Riiast lennukiga Hamburgi, Hamburgist rongiga Flensburgi, Flensburgist.... Lõpuks jõudsin pärale. Sankelmark! Minu kodu kuniks esmaspäevani. Sankelmargis toimus konverents "Die Singende Revolution". Räägiti Balti maadest sel ajal, Balti ketist, M.-R. paktist võeti ka sõna. Kuradi huvitavad teemad ja loengud olid. Effing kahju, et ma põmst midagi aru ei saanud :/ Ainult üks loeng oli inglise keeles. Kõik teised olid saksa keeles. Igatahes kogu konverentsi põhiteemaks oli Eesti :) Meie väikse riigi vastu tunti säärast huvi. Vägevad diskussioonid olid ka. Deemit, kui väga oleks tahtnud saksa keelt rohkem habada! Pildil härra Milano. Ehk siis teen-mis-tahan-teie-mind-ei-koti.

Eestist oli seal 2 kaheteistkümnendikku Rakverest(Liisi ja Carl), 2 üliõpilast Tallinnast(Artur ja Reivo), mina ja üks kaheteistkümnendik mu koolist(Eveli N.) ning üks ma-ei-tea-kui-vana naine Tartust saksa instituudist. Aa, üks loengupidaja oli ka eestlane. Täiega nunnu noor naine. Põhiliselt suhtlesingi eestlastega. Viimasest loengust lasime Liisi ja Eveliga üle, sest need Tallinna üliõpilased pidid ära minema. Võtsime viimast. Hästi lahe seltskond oli!
Mingi venelasega rääkisin ka nats :D "Spakoinoj notš" or sth kell seitse õhtul :D Ma nii pro ma ütlen no!

Kokkuvõttes jäin meeletult rahule. Välja arvatud need katsumised Riia lennujaamas. No nii põhjalikult pole vaja katsuda mu arust! Tegelt ka! Ma omaarust ei näe eriti terrorist välja.. Koju tagasi tulla polnud ka piin. Mul on Võrus ka hea!

Esmaspäeva õhtul jõudsin Tallinnasse. Võrru bussi enam ei läinud, aga Tartusse läks. Sinna sõitsingi. Laura my laaaaaaaav võttis mu vastu :)

Teisipäeva hommikul tõmbasin bussi peale, sest no hallo, kool on nii äge, et sinna peab jõudma :D Täiega meeldib õppida :D

Tänasest võiks ka rääkida. Vene keel ja keka oli ühendatud. Veider, seda minagi! Laulsime "Kui sul tuju hea" ja "BUUUGI VUUUUUUUGIT" vene ja eesti keeles. Tantsisime ka otseloomulikult. Tunni lõpus oli mingi naeruteraapiasarnane asi, kus ma olin päriselt ka lämbumise äärel :D Aktsiooni muutis veel toredamaks pealtvaatajad - õpetajad. :D See kõik oli normaalsusest NII KAUGEL. Ääretult eakohane ka muidugi. Nalja peab saama! Elab kauem. Ma tunnen, et tänase tõttu ma jäängi elama. Elan kuni elu lõpuni. :D

Tänasega sai mu koolinädal läbi. Homme ametlik töövarjupäev ja ülehomme on mul varjutamispäev. Neljapäev lihtsalt ei sobinud mu varjutatavale nagu ma juba varem mainisin. Täna on taaskord midagi head teoksil. In mein Zimmer natürlich! Ich kan nicht warten!! Eriline kiindumus tekkis saksa keele vastu nagu näha.

You got me lifted shifted higher than a ceiling.

Palju õnne!

Täna on ühe minu jaoks negatiivse südmuse sünnipäev. Tee, mis tahad, aga ma olen ikkagi pealaest jalatallani õnnelik. Eelmine nädal arvasin, et tänasest postitusest tuleb mingi emo huina muina, aga võta näpust! Kõik on nii kuradi hea ja vb läheb veelgi paremaks?

Mu varjutatav made my day eile. TA ON NÕUS!! Ma olen nii palju "ei"-sid saanud. Lõpuks leidsin tema ja ta on nii hea ja sõbralik ja abivalmis ja HEA! Nii väga ootan seda päeva!

Teine selline ärevust tekitav asi on konverents Saksamaal. Aint 8 eestlast läheb sinna, aga vähemalt ühte neist ma imenatuke tean. Meie koolist. Ka Eveli (Y):D Loodan parimat. 13 ja reede pidavat õnnetu kuupäev olema, aga ma pole ebausku. Nii, et mind see ei puuduta ehk.

Lisaks neile on veel üks.. mm.. asi? Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Oo ekstaas, see rõõm kisub mu pooleks. Nii palju ei mahu ära mu sisse ju! Mu elu on vikerkaarevärvi praegu :)


Ei saa kirjutamata jätta...
"Ja ta tunnistab mulle seda! Ta maalib mulle seda ette pisimate üksikasjadeni! Ta kaunis pilk puhkab minul ja kõneleb mulle armastusest, mida ta tunneb teise vastu."(Schiller)

"And I'm kicked off this earth with no one to hold it's getting cold and my shest hurts"

"Võru on türadepealinn"

Võru rannapromenaad. No, see on midagi :D Sai lähemalt uuritud ka promenaadi monumenti, mis palun väga vabandust, aga näeb välja nagu türa.
Ehk tõesti on rand liiga üle kuhjatud, aga see valgustus.. no mmmmh! Imeilus!

Pool käesolevast nädalast pühendasin raamatule "Punane ja must" (Stendhal?). Kohustuslik kirjandus. Alguses venis nagu kaameli tatt, hiljem läks päris põnevaks. Üldiselt võiks öelda, et jäin rahule. Võisin aeg ajalt end tegelastega samastada. See pidavat olema ajalookroonika, kuigi enamus ajast rääkis raamat peategelase armusuhetest. Kes, kus, kelle kätt hoiab või hoida tahaks.
"Mina olen sõltumatu inimene," ütles ta kolme aumärgiga dekoreeritud härrale, kelle üle ta nähtavasti nalja heitis. "Miks peaks mul täna olema seesama seisukoht, mis kuus nädalat tagasi? Kui see nii oleks, siis muutuks mu seisukoht mulle türanniks."

Teisipäeval (vist) kirjutasin blogimaterjali natuke. Hetkeemotsiooni ajel kogetud mõtteid, tundeid.. Liblikad on surnud, sobiks selle lühikese mõttelennu pealkirjaks.
"Ma ei kavatse enam osa võtta elust, mis kordab ikka ja jälle oma nõmedust ja odavust. Ilmselt polnud mul õigus, kui arvasin, et midagi võiks paremaks minna. Muutumine pole siinkohal vist võimalik. Alustan uuesti. Teine algus, teised mõtted. Kui pean oma mõtteid sunniviisiliselt vaigistama, siis seda ma teen. Nii kauks, kuniks vanad mõtted ise hajuvad ja teevad teed uutele. Minu sweet november ei lase end oodata. Oodata polegi vaja. Niigi veedame aastaid oma elust oodates valgusfoori taga, järjekordades, arstikabineti ukse taga.. Oodates kellegi järele, lausumata sõnade järele jne."

Möödunud nädalavahetusel oli spordihallis Eesti Meistrivõistlused judos. Kuradi hea oli oma inimesi näha. Omamoodi perekond. Tahtsin tabloo nipid ka ära õppida. Umbes 4-5 tundi jändasin tablool. Tehnika pole ikka mulle. Soperdasin ja tekitasin veits kaost, aga sellegipoolest meeldis sitaks. Sain selgeks vähemalt.

Effing möllutavad hormoonid! Mingi ülitundlikkus ja shit. Vähemalt lumi on maas ja hinges on rahu. Nii mõnus oli väljas kõndida, kui lumehelbed ripsmetele ja juustele langesid. Piparkookide ja mandariinide söömis aeg. Eelmine aasta polnud ma talvest sugugi vaimustatud, aga nüüd on teised lood.